Foto: Leili Mihkelson

Metsamasinad surisevad, puud langevad ja virnad tee ääres kerkivad. Ohutsoon – parem mööda sõita ja mitte kauaks vahtima jääda.

Riigimetsa maadelt välja jõudes peatusime paaris erametsas, kus rohetasid hooldatud kuuse- ja männinoorendikud ning paistsid istutatud või külvatud männikultuurid.

Olin neis paigus kunagi õppepäeva käigus varem olnud, seega tuttavad, ainult et puud on vahepeal kõrgemaks sirgunud. Kamp sabatihaseid sebis noorte kuuskede vahel ringi. Need pulgakommi meenutavad pika sabaga armsad linnukesed liiguvad alati kambakesi.

Retke lõpus sai käidud veel ühes metsas, mille kohta võiks tingimisi kasutada väljendit põlismets. Sellest siin ka üks pimeneval detsembripäeval tehtud pilt.

Talu omanikud pole oma metsa rahaks teinud, hoiavad. Vahetevahel saevad küttepuudeks mõne kuivanud männi või kase. Vana mets meenutab põlismetsa, mis on 100aastase talumetsa kohta muidugi meelevaldne öelda.

Mu kaaslane, kes tunneb seda kanti põhjalikult, teadis rääkida, et metsa all kasvab mitut liiki käpalisi ja metsas pesitseb hulk erinevaid linde, väikseid ja suuremaid. Suviti võib seal näha ka vaskusse ja rästikuid. Küsisin veel mustikate kohta, sest märkasin puude all mustikavarsi, aga need ei olevat veel marjakandmise eas.

Selliseid väiksemaid talumetsi, nagu see, kus piilumas sai käidud, on südantsoojendav vaadata pärast riigimetsa suurtel pindadel nähtud raieid. Väiksel metsal on omanik, enamasti kohalik inimene, kel on nimi ning kelle jaoks on mets tema sünnikodu või esivanematega seotud paik, sageli lapsepõlve mängumaa.

Mida rohkem on inimesi, kel on oma kodumets alles või nad on metsa endale ostnud ning kui nad seda ka hooldavad ja armastavad, seda paremini läheb Eesti metsal ja seda rohkem võib metsaomanikku usaldada. Ka riigimetsa võib pidada kodumetsaks, aga seda paraku tinglikult, sest kõik otsused tehakse kõrgel ja kaugel, kohalikelt küsimata.