Leili metsalood | Mets muutub kiiresti

Kui viis talve tagasi sai hall lepp välja raiutud, nägi pildil olev metsaosa üsna katkutud välja. Suveajal varjab seal vaadet inimesest kõrgem lepavõsa. Nüüd, talveajal, käisin jälle vaatamas ja asi ei paistnudki enam nii hull.

Raie käigus kasvama jäänud noored kuused on kosunud ja kuuskede tagant paistavad mõned vibalikud lehtpuud. Leppade vahel kasvanud jalakad ja mõned kased jäid tookord raiest puutumata.

Minu mäletamist mööda polnud see koht mu kodumetsas peale halli lepa midagi muud kunagi kasvatanud ja arvasin, et kui sinna poolvägisi kuusetaimi istutada, siis peab mitu aastat jutti lepavõsaga võitlema. Tundsin, et selleks mul enam jõudu ei ole. Otsustasin, et jäägu nagu on ja kui lepp tahab kasvada, siis tulgu, hea küttepuu temagi. Eraldise pind pole ka kuigi suur - 0,6 ha.

Arvan, et las see metsatükk kosub veel aastakese. Saab selgemaks, millised puud seal kasvavad ja millistel on tulevikku. Siis kutsun võsamehe ja lasen valgustuse teha. Kuused on alles noored ja kannatavad koos lepaga järgmise raieni koos kasvada küll.

Selliste lugude kirjutamisel paistavad välja minu kui metsaomaniku kõhklused, sest pidevalt esitan endale küsimusi ja väitlen iseendaga teemal – vale või õige. Elus ei ole absoluutseid tõdesid ega metsas ainuõigeid valikuid. Oma vigadest õppimine ja kogemused on parim, mida metsaomanik aja jooksul talletada suudab.