Foto: Leili Mihkelson

Pildil olev mets seisab puutumatuna ja on kaitse alla võetud, üks osa sellest alles hiljaaegu, pärast täiendavat inventuuri.

Seda metsa ja neid puid vaadates peaks saama selgeks, et mets saab ilma inimese sekkumiseta suurepäraselt hakkama. On tublisti üle saja aasta saanud ja saab veelgi. Mõned puud surevad, vabaks jäänud häiludesse kasvavad asemele noored ja mets ei kao üleöö kuhugi, nagu majandusmetsas lageraie puhul juhtub.

Eestis kasvab piisavalt metsa ja kõik need ei pea inimestele ilmtingimata materiaalset tulu teenima. Meil on vaja ka sellist metsa, kus majandustegevust ei toimu. Siis tekib võimalus võrrelda neid inimtegevusest puudutatutega ning teha järeldusi. Inimestel on vaja kohta, kus tunnetada oma ühtekuuluvust loodusega ja paremat paika kui vana mets, selleks eriti polegi.

Mina kipun metsas liikudes emotsionaalseks muutuma, liiati kui satun vanasse metsa, kus loodus on kõik oma tahte järgi seadnud. Kaob tahtmine sekkuda, sest inimene võib asja ära rikkuda. Selliseid kohti on väga vähe alles jäänud, aga siinseal neid veel on. Ka Vändra kandis ja laiguti isegi minu enda metsas. Esinduslikumad paigad jäävad siiski Kurgja ümbrusse.

Kurgja metsad on siitkandi pärlid, mille hulgas leidub helmeid koguni C.R.Jakobsoni eluajast. Pole midagi imestada, et kohalikud inimesed ja metsasõbrad üle Eesti RMK raietöödest Kurgjal teada saades sellele vastu hakkasid ning mõni plaanitud lank jäigi raiumata.

Praegu on Kurgja metsade elupaigad hõivatud lindude poolt ja valitseb raierahu. Loodetavasti on mõne väiksema kaku koduks saanud ka pildil olev puuõõnsus ja talviste raietööde tõttu endisest pesast kaitsealusesse metsa ümberkolinud kanakullipaaril on koorunud uues pesas pojad.