Leili metsalood | Metsaski murduvad esimestena haiged
Vanemad puud, kelle juurekaelu pole see haigus nooremas eas kahjustanud või pole vähktõbi koore alla tunginud, peavad paremini vastu.
Nii ka minu jõeäärses metsas, kus teiste lehtpuude hulgas rohkelt saarepuid kasvab, hukkub igal aastal saari, kel tüve läbimõõt vahemikus 8 kuni 18 cm. Ka sel aastal.
Käisin jõeäärses metsas murdunud puid üle vaatamas ja arutlesin, kas ja kuidas neid sealt kätte saaks. Kolme-nelja murdunud suurt kuuske teadsin juba talve algusest, aga nüüd sattusin uutele, juurekaelalt murdunud saarepuudele, mida varasematel käikudel veel polnud.
Neid ridade tippimise ajal möllab akna taga vali tuul, pillutab vihma vastu klaasi ning räsib kindlasti ka metsapuid. Esimestena kukuvad haiged ja raie järgselt servaaladele või langile üksikult kasvama jäetud puud, kel naabrid maha saeti.
Olen pärast tugevaid tuuli metsas käies sageli imetlenud, kui kindlalt seisab tuultele vastu keskealine või vanem mets, kus pole sae või kirvega äsja torkimas käidud. Naaber toetab naabrit, sest puud on algusest peale koos kasvanud. Nagu perekond, vanad ja noored segiläbi, vanas metsas sekka ka surnuid, sest nii on loodusel kombeks.
Vahel metsas käies vaatan ja mõtisklen, kuidas mets kui perekond oma vanade puudega toimetab, kui nende elu kord otsa saab. Kui inimene vahepeal ei sekkuks, jääksid surnud puud mõneks ajaks püsti ja neil asuvad toimetama ja puitu lagundama tuhanded pisiolendid. Ühel päeval langeb see surnud tüvi maapinnale, teda katab sammal, kaunistavad seened. Surnud tüvest saab muld, mullast tärkavad uued puud ning elu jätkub.
Meie, inimesed, aga ei raatsi lasta loodusel oma seaduste järgi vabalt toimetada, meiegi tahame metsalt oma osa kätte saada. Võtame sae ja koristame tormimurrupuud ära. Kütteks ikka kõlbavad ja keegi ei saa öelda, et omanik on metsa raisku lasknud minna. Tont seda teab, mis õige, mis vale.
