Foto: Leili Mihkelson

Päike teeb järjest kõrgemaid kaari ja metsad muutuvad häälekamaks.
Käin minagi järjekindlalt oma metsaradu, kust viirus ei oska mind üles leida.

Eesti inimasustus on paiguti nii hõre, et võib päevade kaupa üksi looduses liikuda, kohtamata teisi inimesi. Kõigile üksiolemine võib-olla ei sobi, minule aga on hädavajalik. Hoiab inimest ühes tükis koos, ei sunni ennast jagama.

Sättisin end lamavale puutüvele istuma, selg vastu päikest, ja jäin ootama. Vahtisin mõnd aega jões voolavat vett, uskudes, et kohe pistab veest nina välja mõni saarmas, mink või kobras. Unistada ju ikka võib.

Esialgu polnud peale veevulina midagi kuulda või näha, aga varsti kiskus pilgu veelt kaldaäärsete puude suunas sinna ilmunud sabatihaste kamp.

Palju neid armsaid linnukesi ei olnud, vast neli või viis. Tegid oksalt oksale lennates tiiru minu ümber, andes kaaslastele teada, et puurondil istuv kogu tundub ohutu olevat. Kõige julgem pika sabaga valge linnuke lendas minust vaevalt paari meetri kaugusele oksale, uuris natuke ja järgnes teistele.

Suure kuuse otsas lüdis käbi ja urgitses seemneid suur-kirjurähn (pildil). Kuni ma istusin, sai rähn käbiga ühele poole ja tõi ülevalt ladvast uue. Eelmine käbi lennutati puu otsast alla, et uuele käbile kinnituskoht vabaks teha.

Vahepeal hakkas selja tagant kase otsast kostma vaikset kopsimist. Võttis natuke aega, enne kui silm koputaja üles leidis – väike-kirjurähn. Oli põhjust rõõmustamiseks, sest üle mitme aasta on see looduskaitsealune väike rähn tagasi samas paigas. Tema ei lammuta käbisid, vaid otsib toiduks lehtpuukoore vahelt putukaid.

Mul oli paigal istumiseks piisavalt aega ja nägin ära, et poolpehkinud lepaoksale ilmus veel teinegi väike-kirju. Nii nad seal kahekesi koputasid ja tüvesid uurisid, minu lähedalolust välja tegemata. Ehk jäävad ka pesitsema, sest sobivaid õõnsusi jõeäärsetel vanadel lehtpuudel leidub väike-kirjurähnidele piisavalt.