Foto: Leili Mihkelson

Teda olevat nähtud noortekeskuse juures, sauna ja koolimaja katusel ning korterelamute vahel muruplatsidel ja sõiduteel.
Minule polnud see metsis seni silma jäänud, kuni tuli kõne endiselt töökaaslaselt, et metsis jalutab jälle majade vahel muruplatsil ringi.

Sõitsin kohale ja seal ta oligi. Nokkis rohtu, uuris maja vundamenti ja jalutas tamme alla, kuhu oli lehehunnik kuhjatud. Üks vareseparv lendas valju kisaga sealt üle, mispeale metsisekukk sirutas korraks kaela. Ohtu ei paistnud varestest olevat ja seejärel suundus lind lehehunnikusse lösutama.

Mõtlesin, et täpselt nagu kanad, kes laudas põhku pesa teevad. Eks metsis ongi ju kanaline ja käituminegi sarnane. Maainimesena tean hästi, et kanad-kuked võivad üsna julgelt inimese ümber käia, aga katsu sa lindu silitada või kinni püüda, seda nad teha ei lase.

Samamoodi distantsi inimesega peab ka see metsisekukk. Näiliselt ei teinud ta jalgsi liikujatest üldse välja ja kannatas ära ka minu kohaloleku. Aga seda ainult teatud piirini. Milline see talumispiir võis olla, nii 5-6 meetrit umbes.

Kuna metsisekukk on alevis inimeste ja hoonete ligiduses veetnud nüüdseks ligemale 3 nädalat, siis tõenäoliselt on tal olnud inimestega erinevaid kokkupuuteid. Ongi hea, et distantsi peab, mine seda inimeselooma tea. Suuremat huvi näivad talle pakkuvat autod, mida ta uurib hoolega.

On ilmselge, et tegemist on mingi hälbega linnuga, sest metsise koht pole inimeste keskel, vaid metsas, samblases männikus. Miks ta inimesi ei karda ja eelistab majade ja autode vahel liikuda? Äkki on lind tibuna leitud ja inimeste juures üles kasvanud? Kartmatus võib metsisele lõpuks saatuslikuks saada.

Olen elus korra kokku puutunud ka nn. hullu metsisekukega, kes metsateel inimest nähes muutus kohe agressiivseks, lendas puu otsast alla ja hakkas tiibadega inimest taguma. Sellest päästis vaid liikumatuks jäämine, sõrmegi ei tohtinud liigutada.

Siis metsis rahunes ja taandus. Lugusid, kuidas metsisekukk ründab sõiduautot või ajab taga eemale jooksvat inimest, on rohkemgi.