Foto: Leili Mihkelson

Lisaks põlluäärsele teele sattusin jõe taga metsas kohta, kus suure kuuse juurte ümber on maad tustitud ja kraavivalli äär segi puistatud. Sellest kohast ka juuresolev pilt.

Teisel pool jõge on teise jahiseltsi maad ja seal metsas on sarnaselt pildil oleva kohaga ka kuuskede all maad küntud. Pole kindel, kas seda tegi üks ja sama seakamp või olidki kärsad kahes pundis. Kahtlen, kas metssead ikka ujuvad vabatahtsi läbi jõe, kus veetase praegu kõrge. Seda rõõmustavam, kui karjasid olekski kaks – kummalgi jahiseltsil oma sead.

Tegevusjäljed kinnitavad, et metssead on katkutõvest eluga välja tulnud ja otsivad loodusest toitu. Umbes kuu aega tagasi õnnestus mul üle orasepõllu kappavat kärssnina näha. Suund oli metsa äärde söödaplatsi poole, mida tean juba ammusest ajast.

Tookord oli see üksik ja suurem loom, vist kult. Ega jahimehed teab-mis rohket toidukraami praegu söödakohtadesse vist viigi ja nälg sunnib kärssninasid loodusest lisa otsima.

Metssigade tegevusjälgede nägemine muudab üksluise talveaja rõõmsamaks. Kuuluvad ju metssead nende ulukite hulka, kellest jahimehed lugu peavad ja keda metsakasvatajad nii hullusti ei vaena nagu põtru või metskitsi.
Minul pole ühegi looma vastu midagi.

Isegi kopral on õigus oma elupaika kujundada, rääkimata toidu hankimisest. Inimese asi on loomad üle kavaldada, selleks ta ju loodud ja õppinud ongi. Võrreldes sõralistega võivad just töökad koprad metsaomanikule suuremat peavalu valmistada, kui sulgevad kraave ja uputavad metsa üle.

Ka mul on koprad viimastel nädalatel üritanud puid jõkke langetada, mis jämedate haabadega pole siiski veel õnnestunud. Elame-näeme.