Foto: Leili Mihkelson

Ja lootus ei petnud – võitja on Mihkel Jürisson, Vändra kandi mees.
Pildil on Mihkel Jürisson koos pojaga 2013.a. Tol korral sai tema metsas käidud vaatamas ulukitõrjeks metsakultuuride ümber ehitatud võrkaeda. Poeg on vahepealse seitsme aastaga tüki maad suuremaks kasvanud, nagu noor metski isa ja poja selja taga.

Peale muude käikude on metsaühistu rahvaga Mihkli metsas ka mitmeid õppepäevi peetud, noore metsa hooldust või puude laasimist tutvustavaid õppusi olnud ja koos raiesmikule männitaimi istutamas käidud, kus nüüd on seal Pärnu jõe lähistel mühisemas juba kena männinoorendik.

Rõõm Mihkli võidu üle on suur, otsekui oleks see oma perre tulnud. Ja rõõmus olen mitte ainult mina, vaid paljud teisedki siinkandis.

Liialdamata. Tean ja tunnen Mihklit üle paarikümne aasta ennekõike metsamajandajana, metsakraavide ja metsateede ehitajana, viimastel aastatel selle kõige kõrval ka põllumehe-viljakasvataja-kombainerina. Mingi perioodi jõudis Mihkel vahepeal vedada ka Vändra Metsaühingu tegevust.

Ma arvan teadvat, miks Mihkli tegemised paljudele korda lähevad ja miks tema seekordne võit teda tundvaid inimesi rõõmustab. Mihkel on Vändra mail sündinud, kasvanud ja isatallu jäänud, seega läbi ja lõhki kohalik.

Elab ja toimetab kodukülas ja ümbruskonna metsades ja põldudel ning inimesed märkavad tema tegevusjälgi metsadesse rajatud puhkekohtades tiikide või tuletõrje veevõtukohtade kõrval ning metsateedel, kuhu satuvad nii jahimehed kui marjulised ja seenelised.

Külarahva populaarne jaanituleplats ja ajahambast puretud vana kõlakoda said Mihkli ettevõtmisel 2013.a. uue ilme. Palkseinte ja laastukatusega kõlakojast on siin ka pilt. Kuna erametsanduses on traditsioon, et järgmise aasta kokkutulek peetakse eelmise aasta võitja metsas, siis kujutan ette, kuidas 2021. aasta kokkutulekul hakkavad metsaretkelt saabujatele põliste mändide alt kostma teppo-tüüpi lõõtsa rahvalikud lood.

Foto: Leili Mihkelson