Leili metsalood | Mõned sammud noorpõlveradadel
Kui tavaliselt kirjutan ikka kodumetsast, oma sünnikodust, siis selle käiguga uitasin mälestustes: 6 aastat suureks saamise, uutmoodi elu ja vaesusega kohanemise perioodi, muretust lapsepõlvest ja kodutundest ilmajäämise aega. Eks samasuguse muutuse elasid kolhoosikorra tulekuga üle kõik maainimesed. Täiskasvanutel oli teadagi raskem, lapsed võtsid elu rõõmsamalt ja leidsid ka kehvast ajast midagi head.
1950ndate keskpaigaks olid kolhoosid riburada ühinemas ja kohe ehitati uus karjalaut, kuhu viidi ka minu isatalu lauta kolhooside loomise alguses 1949.a. kevadel külast kokku aetud lehmad. Neid talitas ja lüpsis minu ema. Kui uus laut valmis sai, viidi lehmad sinna ja ema pidi koos nendega minema. Mina koos emaga.
Sünnikodu koos vanatädi ja onuga jäi maha, emale anti uue lauda lähedal oleva kolhoosikontori tagumistesse ruumidesse väike tuba ja köök. Kuna ema kolhoosist tol ajal palka ei saanud ja et mitte nälga surra, oli meil laudas siga ja mullikas, kellest sai hiljem lüpsilehm. Väike aiamaalapp anti ka, kuhu kartulid ja juurikad maha panna. Lehmaheina sai siit-sealt käsitsi tehtud.
Uuest kohast oli kooli lühem maa käia, algul jala, siis jalgrattaga ja talvel tõukekelguga. Tol ajal oli suviti selles külas minuvanuseid noori palju, nii sai üle tee pargis võrkpalli või rahvastepalli mängida. Hooneid selleks ajaks pargis enam polnud. Arvatavasti olid saksa soost omanike järeltulijad enne sõda Saksamaale ära läinud ja puhkas osa sealsamas kõrval perekalmistul, seda ma ei tea. Miks hoonete asemel sel ajal ainult kivimüürid alles olid, ka ei tea. Noor inimene ei osanud õigel ajal huvi tunda. Nüüd pole enam kelleltki küsida.
Praeguseks on kinnistul omanik olemas, kohalik pere. Metsistunud pargis kasvab vanu puid: tammed, vanad kuused, pärnad, lehised, kased. Aastate taguse mälupildi järgi oli seal ka palju lilli ja ilupõõsaid. Hoonete tagune maa on metsa kasvanud, praegune omanik on sinna ka kuuski istutanud. Vanad lehised on endale habemed kasvatanud.
