Leili metsalood | Mustikamännik
Lisaks palju vastukaja leidnud Kurgjal toimuvale ilmusid jaanuari alguses metsateatised ka minu kodumetsaga piirnevatele riigimetsa eraldistele. Hetke seisuga on plaanis 14,7 hektaril 4614 tihumeetri mahus lageraiet. Aga nagu elu näitab, võib uusi metsateatisi iga päev juurde ilmuda.
Midagi on väga valesti, kui inimesed enam ei usalda riigimetsa majandajat ning muudkui jälgivad metsaportaalis, kuhu uusi raieid planeeritakse. Selleni on viinud kasvõi Kurgjal, aga ka mujal Eestis toimuv. Inimese seisukohalt ongi veebiportaal ainus võimalus viia end aegsasti kurssi ümbruskonna metsades toimuva või plaanis olevaga.
Nähes, et minu kodumetsa tagusesse riigimetsa on uuel aastal esitatud portsjon metsateatisi, otsustasin raiesse planeeritud kohad veelkord üle vaadata. Eelmisel aastal just käisin sealkandis ning imetlesin ilusaid männikuid ja müürina seisvaid kuuse-männi segametsi. Mõtlesingi, milline õnn, et raied pole nende laanteni veel jõudnud ja metsasiht laitmatult tasane.
2014.a. sügisel selles piirkonnas toimunud lageraiete kohta ütles praeguseks manalateed läinud metsaülem Jaan Kägu, et Leili, ära muretse, enne kümmet aastat nendesse metsadesse raiuma ei tulda. Tänavu saab kuus aastat täis, Jaani pole enam ütlemas ja arvuti juba vorbibki järjekordseid metsateatisi.
Peab ikka eriline vaesus tagant sundima, kui metsaseaduse mõistes kõik vähegi raiekõlbulised metsad rahaks vahetatakse. Tark peremees hoiaks üht-teist ka tulevateks aegadeks, aga meie omad tahavad kohe ja kiiresti, sest kuniks võimu ja elukest.
Mustikamännikud mühaksid veel mitukümmend aastat ja kasvataksid marju, ilma et puudega midagi juhtuks. Aga mine tea, kes siis neid puid imetleb ja marju korjab – need on hoopis uued inimesed ja ei tea, mida nemad asjast arvavad.
