Samas tean, et võib-olla pole mul järgmisel sügisel enam sedagi jõunatukest mis praegu. Loodan, et kuuskede vahele viiendaks sügiseks nii lopsakat lehtpuuvõsa enam ehk ei kasva. Noored kuused on siis piisavalt kõrged, et rohi neid ohustaks.

Kuna noorendike hooldamise jutt käib siin endisel põllumaal kasvanud lepiku maharaiumise järel sinna istutatud kuuskedest, siis selle töö kogemus on mul alates 2000ndast aastast. Seepärast tean, et töö nõuab järjekindlust, palju jõudu ja kannatlikku meelt ning ainult siis on tulemust loota.

Samas olen uuendanud istutamise teel ka kodumetsa raielanke ning tean, et põlisel metsamaal kimbutab kuusetaimi vähem võsa ja lopsakaid rohttaimi kui endisel põllumaal ning selle võrra kannatab metsamaa noorendikke harvem hooldada. Mõnes kohas on esimestel aastatel probleemiks vaarikas, aga sellestki saab pikapeale jagu.

Nüüd juuresolevast pildist, kus 2016. a talvel tegin kodumetsas raiet, millest ühe niiskema osa jätsin looduslikule uuenemisele. Esimesel paaril aastal hooldasin vaid langi kõrgemasse ossa istutatud kuusetaimi ja juba siis märkasin niiskemates kohtades kasvamas arvukalt looduslikke arukase taimi. Otsustasin, et kui need kased seal kasvada tahavad, siis lasengi neil rahulikult olla ja kui õige aeg käes, kutsun väljaõppinud noorendike hooldaja ning lasen temal valiku teha. Sel sügisel see aeg veel käes ei olnud, las kasenoorendik kosub veel aasta või paar. Jäin pildi tegemisega umbes nädala jagu hiljaks, sest osa kollaseid kaselehti oli tuul praeguseks juba minema pühkinud.