Leili metsalood | Õhtu põllu kohal
Sillalt eemaldatud vanad puitosad, mis olid naelu ja kruvisid täis, põletasime lõkkeplatsil. Vana lauavirna jäägid, mis üle 10 aasta ruberoidkatte all oma saatust oodanud, sai läbi sorteeritud, kõlbulikud jupid keldrisse varju alla tassitud ja suurem osa läks tulle, nagu ka keldri müüri äärest varem raiutud jalakate ja saare oksad. Lapike maad sai jälle puhtamaks. Hulgakesi tehes edenes töö ladusalt, üksi poleks ka nädalaga hakkama saanud.
Kui lõpuks kõhudki täis söödud ja linnarahvas kodu poole teele läinud, istusin veel tükk aega üksi ja käisin aegajalt tuleaset kohendamas. See oli vist üle pika aja esimene päev, mil põdrakärbsed krae vahele ei tulnud. Arvatavasti ei meeldi neile õhus hõljuv lõkkesuits ja hoidsid kaugemale.
Kell hakkas õhtul 7 saama, kui viimaks kodu poole teele asusin. Kümmekond päeva tagasi niidetud heinapõllul pikutasid kaks metskitse õhtupäikese käes. Metsaäärsel põllul oli külvimees juba lõunast töö lõpetanud ja masinaga ära sõitnud. Taas oli kõik nii vaikne, nagu enamus aega aastast sealkandis on.
Tegin metskitsedest pilti ja kui kodus seda vaatasin, polnud kitsed pildil enam sugugi nii olulised kui see, mis nende kohal õhus toimus. Üllatav, mida kõike võib vastu valgust vaadates õhus lendlemas näha. Ega teagi, kas seal hõljusid mingid rohuseemned või olid need sooja suveõhtu mutukad-putukad.
