Foto: Leili Mihkelson

Pääsusilmi kutsuti minu lapsepõlvekodus jaanililledeks. Nüüd kohtab neid looduses harvem kui aastakümneid tagasi, mil kõiki maatükke polnud põllumaana kasutusele võetud ega polnud tehtud ka ulatuslikku maaparandust.

Õnneks olen minagi endisi aegu näinud ja oskan hinnata tolleaegset looduse liigirikkust, sest olen lapsena käinud ka karjas. Oli aeg, mil kolhoose veel polnud ja iga pere toimetas sõjajärgsetel aastatel oma talus, et toit lauale saaks ja loomad-linnud laudas piima, mune ja liha annaksid. See aeg jäi lühikeseks, sest järgnes 1949.a.

märtsiküüditamine, mis viis Siberisse suure hulga külarahvast. Kohe pärast küüditamist hakati kolhoose looma. Muretu lapsepõlv ja talude aeg said läbi, karjas käimine samamoodi.

Aga mälestused sõjajärgsest loodusest, metsast, heina- ja karjamaadest on meeles. Arvan, et minu põlvkond on paljude kogemuste poolest noorematest inimestest rikkam, sest mäletavad nii talutöid, karjas käimist kui ka kolhooside algusaastate viletsust.

Olen näinud lehmadele talvel kuuseokste söötmist, sest heina ja põhku ei jõutud õigel ajal piisavalt varuda. Või mis loomadest rääkida, ka inimesed jäid nälga, sest vilja ei suudetud põllult koristada või kui jõutigi rõuku panna, siis rehepeks jäi talve peale ning selleks ajaks olid terad juba kasvama läinud.

Sellisest viljast jahvatatud jahust küpsetatud sepik nägi välja nagu tihke seebiketas, aga kõlbas süüa küll, oli magusa maitsega ja päästis kolhoosniku pere näljasurmast.

Nüüd, mil noorem rahvas, mõtlen 60-aastaseid ja nooremaid, pole kunagi söönud nätskeks plönniks kokku vajunud sepikut, võime kuulutada, et nii hästi kui praegu, pole varem ükski põlvkond elanud. Aga küllusel on hind ja selle maksab kinni meie loodus.

Sõjajärgsetel aastatel puudus inimesel võimekus loodust oluliselt kahjustada, sest polnud masinaid ja polnud jõudu kõiki maatükke üles harida või metsi suures mahus raiuda. See-eest kinkis loodus inimesele liike, millest mitmed hakkavad harulduseks muutuma ja millele minagi hellusega tagasi mõtlen.