Leili Mihkelson

Kuna viimasel ajal pole olnud palju võimalusi õppepäevi pidada, siis esmaspäeval toimunud koolitus tõi kokku üle paarikümne metsaomaniku. Teemaks olid metsa kasvukohatüübid. Maaülikooli teadurid Mats Varik ja Jürgen Aosaar koolitasid rahvast nii teoreetiliselt kui praktilise poole pealt.

Sooja suveilmaga ei istunud kokkutulnud kinnises ruumis, vaid metsaühistu oli teoreetilise osa koolituseks valinud Suure-Jaani lähistel asuva Pärna turismitalu vabaõhusaali ning pärast lõunat käisime metsa kasvukohatüüpide praktilisel õppusel. Labidaga auk maasse ning seejärel pinnasekihte uurima.

Olen kogu aeg olnud seda meelt, et metsaühistusse kuulumine annab võimaluse käia koolitustel (tasuta) ning tutvuda teiste metsaomanike metsadega, näha tehtud töid ning koguda kasulikke teadmisi. Ühinenud Metsaomanikud pakub liikmete koolitamiseks mitmeid võimalusi.

Nüüdseks on mitu aastat mööda läinud, mil ma viimati Sakala kandis käisin, seepärast olin selle õppepäeva teadet nähes kohe kindel, et sinna peab minema. Ühest küljest on Ühinenud Metsaomanike õppepäevad olnud alati hästi korraldatud ja kasulikud. Teisest küljest aga oli mul huvi üle mitme aasta kohtuda taas Sakala metsade ja Olavi Udamiga, keda pean oma nõuandjaks ja õpetajaks aastate tagusest ajast saati. Oli rõõm teda näha südameoperatsioonist taastununa. Palju tervist ja jõudu Sulle, Olavi!

Õppepäeva lõpus vaatasime Olavi metsanoorendikku, mida ta nimetab pärandkultuuri objektiks. Nimelt on selle istutanud Suure-Jaani rahvatantsijad ning metsas on ka vastava teabega silt. Metsanduslik pärandkultuur pole üksnes aegade tagused inimtegevuse jäljed metsas, vaid pärandkultuuri loovad ja kannavad edasi ka praegused metsaomanikud.

Veel üks tähelepanek Sakala metsade kohta – piki metsateid sõites ei hakanud silma värskelt raiutud suuri lagelanke, olgu kõrval riigi- või eramets. Jätkuvalt seisab mürakas rändrahn nimega Labidakivi ja selle ümber kõrgumas mõisnike aegsed vanad lehised.