Foto: Leili Mihkelson

Alles kestab november ja kakkude pesitsemiseni on vähemalt kolm kuud aega. Uute pakkude omaksvõtmine ei kulge kindlasti paugupealt, linnud uurivad, valivad ja vajavad kohanemisaega. Seepärast sai pesapakkude paigaldamine just praegu, hilissügisel, ette võetud.

Kutsusin appi paar jahimeest, kes on korduvalt mul metsas istutustalgutel käinud ning tunnevad minu metsi hästi. Minu soovi kakkusid territooriumil hoida ja neid seal ka pesitsemas näha mõistsid jahimehed hästi ning olid kohe valmis kakumajad puu otsa sättima.

Pildil on hetk, kui pesapakk on köiega suure puu otsa üles vinnatud ja kohale asetatud. Seejärel asutakse pakku koormarihmaga puu külge kinni tõmbama.

Pesitsemist alustavad händkakud juba veebruaris. Ise nad pesa ei ehita, vaid otsivad sobiva puuõõnsuse või hõivavad varakult mõne hiireviu ehitatud risupesa. Üks õõnsusega puutüvi, kus viisteist aastat tagasi kakud pesitsesid, varises maha. Sama juhtus hiljem ka teise puutüükaga. Üks pesakast sai neile ka laudadest kokku löödud ja sealt läks kaks poega üle-eelmisel suvel iseseisvasse ellu, aga seegi kast hakkab lagunema ja paistab kulunud sara moodi välja.

Nii tekkis vajadus uute kakuelamute järele ja kui suvel juhtus metsas üks seest õõnsa tüvega jäme sanglepp küttepuude tegijal ette, sai sellest mitu pakku, millest kaks nüüd ka puude otsa kinnitatud. Pakkudel on põhjaks ja katuseks jämedast puutüvest saetud ketas, katuse all piisavalt suur lennuava ning paku põhja visatud kuiva saepuru ja peenikest puuprahti.

Pesapakud on üsna rasked, toetuvad oksale ja on vastu puutüve kinni tõmmatud. Loodetavasti peavad mõne aasta vastu ja saavad mitmele kakupesakonnale koduks.