Leili metsalood | Pimeda aja värvid ja tunded
Pole parata, sügismasendus tungib kallale, päevad on pimedad ning looduses hääli ja värve järjest vähem. Ainult kopratamm jõel mühiseb ja tuletab meelde, et selle taga liiguvad poolveelised elukad, kelle jaoks on kõrge veetase ellujäämise eelduseks. Selleks ju koprad paise ehitavadki ja maastikku kujundavad.
Vesi liigub kiirelt ja vaikides allavoolu, sest kõik suuremad kivid, mis suvel jõe rõõmsalt vulisema panid, on jäänud sügava vee alla peitu. Kusagil allavoolu ootab juba järgmine häälekas kopratamm ja selle taga, kus kallas madal, on vesi piirinaabri metsa alla tunginud.
Eespool müriseb harvester ja kostab langevate puude kolksatusi. Riigimetsas käib lageraie. Pimenevas päevas vilguvad läbi kaasiku harvesteri tuled. Teisel langil veab masin lõigatud materjali tee äärde kokku. Ja vihma muudkui sajab ja sajab.
Mille üle sellises ajas üldse rõõmu tundma peaks? Kuidas valu tundmata harjuda koduküla metsa kadumisega, suuremahuliste lageraietega ühes piirkonnas korraga? Olgugi et riigi oma, rohkem ikka küla mets. Läbi aegade ja riigikorra, küla nimi siiani metsandikul küljes.
Sügisvärvid ongi ainsad, mille nägemine üldist kaduvust leevendavad ja pimedasse aega mõne helgema laigu toovad.
