Leili metsalood | Pitsilise alusseelikuga seeneiludus

Kehv seeneaasta on, ma pole söögiseeni õieti korjanudki, välja arvatud lühike aeg kusagil juulikuus, kui esimesed kivipuravikud pannile sain. Hetkel metsas söögiseeni eriti pole, kuiv on. Ega pole neid ekstra otsimas ka käinud.

Virumaal metsaomanike kokkutulekul käies nägin endisel põllul kasvavas noores okasmetsas natuke võitatikuid, mis on väga head söögiseened.

Ega mets päris ilma seenteta siiski pole, ikka jääb ka kodukandis mõni teele ette. On kärbseseeni ning valgeid heinikuid või udulehtrikke, aga need pole söödavad. Punase kärbseseene kohta on viimastel päevadel kirjutatud, et kui nemad välja ilmuvad, küll siis tulevad ka teised. Seega antakse lootust, et söögiseente aeg on veel ees.

Kärbseseen, eriti see punane, on tõesti väga silmapaistev seen. Ega ta niiväga mürgine ka pole, võrreldes näiteks valge, rohelise või kollakaspruunide panter- ja kuningkärbseseentega. Viimasel on kübaral kollakasvalged täpid. Punase kärbseseene kübaratäpid on klaarvalged nagu ka jala ülaosas rippuv rõngas. Seene valge jalarõngas meenutab mulle kaunist pitsilist alusseelikut.

Jalarõngas, mis kärbseseeni kaunistab, ei ole tingimata mürgise seene tunnus. Ka mitmetel headel söögiseentel võib samuti jalal rõngas olla, näiteks suurel sirmikul, kitsemamplil või pihkasel liimikul. Mis täppidesse puutub, siis mürgistel kärbseseentel on täpid kübaral heledamad kui kübar ise, punasel kärbseseenel lausa lumivalged. Kõrgelt hinnatud söögiseenel, suurel sirmikul näiteks, on kübaratäpid pruunid, seega kübarast tumedamad.

Lihtne reegel seenemetsa minnes aga on, et toiduks tasub korjata vaid neid seeni, mida tunned. Seenetundmine avardub aastatega ja valik, mida söömiseks koju tuua, võib ajas ja kulinaarsete kogemuste kaudu muutuda.