Leili metsalood | Põllu ääres, metsa veerel
Meenutades vanu kodust rääkivaid laule, nagu „kui õunapuud õitsevad“ või „metsa veerel väike maja“ või „karjakoppel, kasesalu jäävad armsaks alati“ – ja magusvalus igatsus hakkab hinge pugema. Eriti valusasti, kui seda ammust lapsepõlvekodu enam pole.
Eestlane ei ole lageda maa inimene. Pruugib jälgida, mida kasvõi tänapäeval majaomanikud kevadeti istutamiseks ostavad, eriti kui krunt alles uus ja lage. Ikka puid ja põõsaid, alates tammedest ja lõpetades õunapuudega. Kaitseks võõra pilgu eest sobis varem kuusehekk, uuemal ajal elupuud.
Hekid väljendavadki piiride seadmist, võõra silma alt hoidumist, vajadust omaette olla, oma maad ja ruumi. Selles avaldub eestlase üks olulisemaid loomuomadusi – säilitada enda ümber territoorium, kus saaks vajadusel üksi olla. Ega me igaüht ju oma koju ka ei kutsu.
Sama asi on ka oma metsaga. Kui märkame võõrast autot või tundmatuid inimesi seal liikumas, siis omanik astub ligi ja uurib, kellega tegu või mis asju võõras seal ajab.
Võimalik, et ajalugu on meid avatumaks muutnud, ometi on maainimene oma olemuselt jäänud kinniseks, pere- ja territooriumikeskseks. Mida vähem maale inimesi elama jääb ja mida kaugemal üksteisest paiknetakse, seda vähem ka omavahel suheldakse, niisama juttu aetakse või külas käiakse. Loodetavasti igal pool asi nii hull ei ole ja Eestis leidub siiski külasid, kus ka nooremaid inimesi elab, kooskäimisi korraldatakse ja seltsielu edendatakse.
