Leili metsalood | Puuhalud, õitsvad õunapuud ja harakapesa
Eelmise kevade kuivad halud said õhtuks kuuri laotud ja pudenevatest õunapuuõitest tekkis rohule valge kiht. Ilmad on kuivad ja kuumad olnud ning õied pikalt puus ei püsi. Vaevalt neist sügisel õunugi tuleb, sest tolmeldajaid putukaid, mesilastest rääkimata, näeb õitel väga vähe. Sääsed, keda seevastu on rohkelt, pole õppinud õienektarist lugu pidama.
Harakapesa paistab pildil üleval servas vasakult teise kuuse ladvaosas.
Pesa on nagu okstest koobas, linnud käivad sisse-välja külje pealt. Kuna päike kõrvetab harakakodu kuumaks, siis nägin, kuidas üks lindudest (tõenäoliselt hauduja) käis maapinnal end jahutamas. Ajas tiivad vastu maad laiali ja lösutas liikumatult.
Hallvarese pesa on samas lähedal suure kuuse otsas. Õue jagamine haraka ja varese vahel tekitab omavahelisi konflikte. Kisa, nääklemine ja üksteise tagaajamine käivad asja juurde, kuid kumbki alla ei anna.
Neist õue valitsejatest on edaspidi kasu, sest nad peletavad eemale hallrästad, kes on teadagi marjamaiad. Ükski valmiv maasikas ei jääks rästast puutumata, kui vaid lastaks neil vabalt vao vahel kõndida. Aga ei lasta, sest territoorium on varem ära jagatud.
Sel aastal ei ole mul veel herneid üles kitkutud, seepärast ka ei tea, kes seda eelmisel kevadel võis teha. Võib vaid oletada, et äkki vares või harakas või koguni pasknäär, aga kuni pole kedagi teolt tabanud, siis ei julge neist ühegi peale näpuga näidata.
