Leili Mihkelson

Tol varahommikul olid korraga kõik loodusmärgid olemas, mida ühelt täiuslikult suvehommikult eales oodata: puhas rabaõhk, tihe udu ja vaikus, mille saatjaks jäid metsast rabarinnakule kaugenedes metsalindude hommikused hääled.

Jõudsin laudteed astudes laugasteni, istusin puhkama ja jäin vaikust kuulama. Ja siis kostis udus häälitsus, mida olen kuulnud pigem mere ääres, rabas mitte. Kaks kajakat rabajärve kohal tiirutamas! Üks maandus madala rabamänni latva.

Astusin edasi, teadmata, kui pikk teekond mind veel ees ootab. Varahommiku hämaruses olin enne teele asumist unustanud viitadelt info lugemata, uskudes, et küll rada lõpuks kusagile ikka välja viib või tagasi juhatab. Pealegi pole minusugusel vanainimesel ei kallist nutitelefoni ega sellega kaasnevaid võimalusi, mille abil maastikul orienteeruda. Sooviksin ilma taoliste vidinateta endistviisi hakkama saada.

Jõudsin järgmisele platsile, kus kasvas grupp kõrgemaid mände. Matkajatele või loodussõpradele kogunemiseks ja jutuajamiseks mõeldud platsike on kaetud laudpõrandaga, säästmaks õrna rabapinnast tallamise eest. Samal eesmärgil on ehitatud ju ka rabade laudteed, mis muudavad looduskaunid paigad inimestele kättesaadavaks. Tasuta. Puhas õhk ja vaikus.

Mõtlesin keset raba seistes neile erakordsetele võimalustele, mida Eestimaa loodus pakub. Olin õnnelik ja tänulik. Siis märkasin läbi udu üht murdunud okslikku mändi ja tegin temast mälestuseks pildi, üheainsa. Tavaliselt proovin kesistes valgusoludes ikka mitu võtet teha, aga seekord tegin üheainsa.

Kodus pilte arvutisse tõmmates avastasin, et olin sel uduhommikul rabakolliga kohtunud. Õnnelik inimene olen.