Foto: Leili Mihkelson

Eilse seisuga oli Kobra metsandikus RMK registreerinud lageraieks 16 eraldist mahuga 10665 tm 36,6 hektaril. Mõni päev tagasi teatisi nii palju ei olnud ja pole kindel, kas seegi arv on lõplik.

Olin kõigil raiesse määratud metsatükkidel mingil ajal ka käinud. Metsandiku vahelist teed mööda igapäevaselt liikudes hakkasin vähehaaval harjuma 2014.a. tehtud lageraielankidega, mille kohta tol ajal metsaülem Jaan Kägu ütles, et ärgu muretsegu, enne kümmet aastat RMK sinnakanti raiuma ei tule. Jaan lahkus hiljuti taevastele radadele ega saagi teada, et maised järglased ja nende käsutuses olev arvutiprogramm ei pea tema öeldud sõnu enam millekski.

Otsustasin järele vaadata, mis pärast kuue aasta taguseid lageraieid riigimetsas tegelikult üldse alles on. Kodanikuna peangi teadma, mis seisus minu kui ühe kaasomaniku vara riigimetsas on. Raieküpset on vähe alles jäänud, näpuotsaga leiab ka noorendikke ning suurtel pindadel on portsjon uuenemisootel lageraielanke. Üks lahmakas oligi seni silma alt kõrvale jäänud, noorte metsatukkade vahel peidus ja sellest tegin pildi.

Püüan leida põhjendust praegu eriti hüsteeriliseks muutuvatele lageraietele. Puiduhinnad on maas ning eraomanik eriti raiuma ja puitu müüma ei torma. Millegipärast aga riigimetsas raiutakse selle võrra intensiivsemalt, mis tähendab, et RMK käitub peremehe (rahva) varaga kui ahne ja kaval sulane. Kui hind odav, ei vähendata raiumist, vaid paisatakse müüki suurem kogus puitu, et kogutulu samaks jääks.

Veel tekitab arusaamatust, miks palgikoormad vuravad Pärnu poole, mitte Imavere suunas, nagu tavaliselt. Kellega on riigimetsa majandaja ostulepingud sõlminud ja kas Kurgja metsade männipalk leiab väärilise kasutuse ehitumaterjalina või aetakse purustajasse ning rändab Hollandi või Inglismaa kaminatesse.

Miks me miljonite tihumeetrite saatusest pärast raiet nii vähe teame, kasvõi riigimetsa omadest? Miks sõltumatu ajakirjandus (kui selline üldse olemas on) valusate metsateemade sügavusteni ei kaevu?