Leili metsalood | Sada aastat hiljem

Eesti riigi 100. sünnipäeva puhul postitasin 21. veebruaril 2018 blogisse pildi ja loo oma esivanematest meie talumaadel asuva Titekivi nime kandva rändrahnu juures. Eelmisel nädalal poseerisin samas kohas ise.

Saja aasta tagusel fotol istuvad kivi kõrval minu vanaisa Jüri, temast tagapool vanaema Kata ja kõige taga vanatädi (vanaisa õde) Mari. Vanaisa hoidis keppi käes, seepärast otsustasin ka mina oma lahutamatu kaaslase, eelmisel suvel jõe kaldal koprast maha jäänud ja sellest ajast minu metsakäikudel saatjaks oleva sarapuukepi pildile kaasa võtta.

Saja aasta eest taustal olnud naaber-talumaja enam pole, selle asemel kasvavad puud. Põllud ja maantee on samas kohas, taamal paistmas mets ja veel paar talukohta tee ääres.

Minu jaoks on need fotod tähenduslikud just talu põlvkondade järjepidevuse mõttes. Pildistamata on kahjuks jäänud minu isa, kes päris 1936. aastal talu ja maa oma isalt, tolleltsamalt habemikult, minu vanaisalt, kes vanal fotol kivi juures istub, kaabu peas ja kepp käes.

Isast on mul üldse vaid mõned üksikud pildid, sest tema tegemised jäid sõjaaegsesse aega, kus tuli esimesel sõjakuul kahe rinde vahele jäänud ja põlema süüdatud hooned uuesti üles ehitada. Osadega nendest vaevalt lõpuni jõudnud, tuli ka taluperemeestel 1944. aasta veebruaris käsk sõtta minna. Sealt isa tagasi ei tulnud ega jõudnud ka kivi kõrvale pildile.

Nii olengi mina ainus, kes nii perenime kui talumaade hoidmise ja järeltulijatele edasiandmise vastutust kannab, et järgmistel põlvkondadel oleks põhjust sama kivi juures ükskord poseerida.