Säilikpuu Leili Mihkleson

Olles harjunud oma kodumetsa kuusikute, kaasikute ja lepikutega, on värskendav sattuda männikusse, kus puude all kasvavad mustikad ja musträhni vanast õõnsusest vaatavad välja karvasjalg-kaku pojad.

Vana männimetsa kõrval oli noorendik, kust paistis raie ajal jäetud säilikpuu poolik tüügas, korrusmaja meenutavate aknaavadega. Need augud on rähnide töö. Tüügas oli liialt kõrge, et sellesse sisse piiluda, aga just selliseid seest tühje tüükaid kasutavad suuremad kakud, händkakud näiteks, pesitsemiseks ja poegade üleskasvatamiseks.

Kirde-Eestis on nähtud veelgi suuremaid kakke — habekakke, keda huvilised käivad tavaliselt Soomes vaatamas. Eestis on habekakk väga haruldane lind, seepärast on vaid vähesed teda siinses looduses näinud ja elupaiku hoitakse saladuses.

Ka tol õhtul Pärnumaal nähtud noored karvasjalg-kakud on harva kohatav liik, sest nad on täielikult öise eluviisiga. Karvasjalg-kakkude häälitsusi kuuleb pimedal ajal ning tõsine linnuhuviline teeb sellest järelduse, et sealtkandist tasub ka pesaõõnsust otsida. Kui otsijal õnnestub märgata päevavalgel pesaaval passivaid kakupoegi, on ta juba tõsise avastuse teinud. See aeg aga on üürike, sest rästasuurused väiksed kakukesed ronivad/lendavad ühel hetkel pesast välja ning kaovad puuvõradesse peitu, kust on neid hiljem peaaegu võimatu avastada.

Säilikpuu tüügas on võimalus suurematele kakuliikidele, nagu händkakk või ka habekakk, kes seal endale pesitsemiseks koha leivad. Nii ongi liigirikkuse, mitte ainult kaitsealuste lindude, vaid ka paljude teiste liikide säilitamise seisukohalt vaja hoida metsas kuivanud puude tüükaid või lageraiet tehes jätta säilikpuid.

Metsamajandamise seisukohast väheväärtuslik puutüvi leiab kasutust mitmete liikide elupaigana.

Las ta jääb saagimata.