Elujõulisi sangleppi tuul nii lihtsalt pikali ei lükka. Ka ei näe ma oma sanglepikus, kus puudel vanust kohati 80 aasta kanti, murdunud või tuulest heidetud sangleppi. Tuul on lodumetsas pikali lükanud hoopis mõne kuuse, mitte 26-meetrisi sangleppi. Metsandust mitte õppinuna kirjutan vaid aastatega kogetu põhjal, seega võivad koolitatud mehed-naised minu juttu täiendada.

Minu lodumetsa sanglepikus sai 14 aastat tagasi ühel pikalt külma pidanud talvel harvendusraiet tehtud, mille käigus saemees raius välja peenemad või kõverad sanglepad ja mõned kuused. Sirgete tüvedega ühtlane sanglepik jäi oma saatust ootama. Lodumetsast saabki materjali välja vedada vaid pikalt püsiva külma ajaga, muidu upub masin isegi suveajal musta mutta ära. Lihtsalt selline on sealne pinnas, kus kevadel õitsevad kollased varsakabjad otse sanglepametsa all. Puitu välja tuua on võimalik vaid väga külmal talvel.

Sanglepp on puuliik, mida jätkuvalt ei hinnata vääriliselt. Temast saab suurepärast viimistluslauda seintele või lagedele ja puit sobib käsitöömööbli tegemiseks. Seatammeks on seda puud kutsutud tema ilusa värvi ja süümustri pärast. Suured saeveskid põlgavad aga sanglepa ära ja ega metsaomanik tema eest väärilist hinda ka saa. Vaatad neid mastimänni taolisi sirgeid puid ja kahju on neid ainult küttehalgude tegemiseks raiuda.

Sanglepa raiesmikku ei pea uuendama, see uueneb kännuvõsudest looduslikul teel ise. Hiljem jääb vaid hooldustöid teha ja tulevikupuud välja valida.