Leili Mihkelson

Passisin õiget päeva, et seda metsaosa vaatama minna, külmunud maaga ja enne lume tulekut. Enne metsa jõudmist tuli ületada küntud põld, mis mõne külmakraadiga oli kandvaks muutunud ning saapad ei jätnud konarlikule mullale jälgegi.

Kui kevadel õitsevad pildil olevas kohas veeloikudes varsakabjad, siis talvine metsamaastik on värvivaesem. Jalge all krõbisevad jäätunud lombid ja otsin kõrgemaid mättaid, millele astudes on lootus kuiva jalaga pääseda.

Ega ma kuigi tihti selles sanglepikus käigi, sest sügisel ja kevadel on seal liiga palju vett, suvel aga rohumättad ja palju sääski. Mõnel pikemat aega külma hoidnud talvel on saanud seal isegi metsatöid teha. Aga viimasest raiest on möödas juba vähemalt viisteist aastat. Siis oli pikalt nii külm talv, et kannatas harvendusraiet teha ja sai materjali traktoriga ka välja tuua. Sanglepast lasin saeveskis laudu saagida, töödelda, kuivatada ja hööveldada. Sanglepalaud peabki õhem olema kui mistahes okaspuulaud. Hulga väärt ja kerget voodrilauda sain ning kodus on nendega mitmeid siseruumide seinu löödud, sh. saunas, kaminaruumis jne. Kannatab ka leiliruumi seinas kuuma ega pole aastatega muutunud.

Ma ei saa siiani aru, miks sangleppa pole ikka veel vääriliselt hinnatud. Õiges vanuses ja sirgest sanglepapalgist saab ilusat punaka tooniga ehituslauda siseviimistluseks. Kehvem, kõver või peene läbimõõduga puit aga kõlbab ahju, pliidi või kamina kütteks ja sanglepa halg on tublisti tõhusam kraam kui halli lepa oma.

Olen Lääne-Eestis sõites mõnes kohas märganud ka sanglepikuid, aga enamasti on sanglepad seal kõverad ja harulised. Nii sirgete tüvedega ja lausa mastimänni kõrguseid puid nagu minu metsas, sealkandis küll ei märganud. Metsakorraldaja mõõtis eelmisel kevadel sangleppade kõrguseks seal 25m ja diameetriks 28 cm. Loomulikult ei saa kõigist sangleppadest kvaliteetset ehitusmaterjali, ometi tasuks sirgeid pakkusid küttesse määramise asemel töödelda millekski väärtuslikumaks.