Samale metsateele, mille üle kevadel ühes oma loos imestust avaldasin, et värske killustikukatte saanud tee lõpeb järsku ühel sihiristil maakonna piiril ära ega vii kuhugi. Paar lageraielanki tee lõpus olid varem lõigatud, ülejäänud metsad aga on üksjagu nooremad.

Nüüd sain tugeva katte saanud tee eesmärgist aru. Kõigis selle äärde jäävates nooremates metsades, mis paistsid kevadel üsna läbimatute tihnikutena, on vahepeal tehtud harvendust ja on nüüd just sellised nagu juuresolevalt pildilt paistab - avarad kaasikud, mõni kuusk seltsiks. Killustikukattega metsatee on oma otstarvet õigustanud ja näeb pärast vahepealseid metsatöid välja jätkuvalt sama sile nagu oli kevadel ja et teeäärsed kraavid hetkel silmini vett täis.

Ma ei teagi, kas tunda vaimustust ja jätkuvalt kiita riigimetsas tehtud hooldustööde kvaliteeti või hoopis mõtiskleda selle üle, kas äkki on kogu see silmailu paljas ettevalmistus millekski suuremaks. Kui metsas on puud sirged ja ühevanuselised, kannatab neid korraga suurte lankidena maha võtta, mis ongi majanduslikult tulusam, välja rehkendatud ja programmidesse talletatud.

Suur mõtlebki suurelt, kuid mis on sellele vastu panna väikemetsaomanikul? Vahest raasuke talupojatarkust, et kui mõni asi tundub liiga ilus, tasub ettevaatlik olla.