Pildistasin siis seenekogumeid mitmest kandist, lähemalt ja kaugelt, sest selliseid polnud ma varem näinud, rääkimata kährikseenest, nagu öeldi.

Kodus pilte ekraanilt vaadates ning neile tarkadest raamatutest ja netist vasteid otsides aga hakkasin kahtlema, kas peremees ikka seent õigesti tundis. Kährikseene viljakeha ilmuvat nähtavale maapinnal ja on enamasti seotud männipuuga. Pildistatud seen aga oli püstisel kuivanud künnapuutüükal, mida peremees ilusate seente pärast pole siiani maha võtnud. Lisaks kahele värskemale seenekobarale oli seal ka üks mustaks tõmbunud, peremehe sõnul olevat too eelmisest suvest.

Pöördusin Tartu seenespetsialisti Indrek Selli poole ja sain vastuseks, et tegemist on korallnarmikuga, suhteliselt harva esineva seenega ja vääriselupaiga liigiga.

Ega selle seene kohta raamatutest kuigi palju infot leiagi, ka mitte 2008.a. ilmunud torikseente raamatust. Netist võib küll pilte vaadata, samas ammendavat teksti ega kirjeldusi pole. Veel leidsin 2013.a. TEA kirjastuse väljaandest „Seeneriigi illustreeritud entsüklopeedia“ korallnarmikust mitmeid fotosid ja jupikese teksti, mille põhjal saab kinnitust, et puutüvel ja minu tehtud fotodel on kindlasti korallnarmik. Kährikseen aga on siiani nägemata.

Piltidest ühel on tüvele kinnitunud korallnarmik küljelt vaadatuna ja teisel pildil lähivõttena, mis tõestab, et narmikul ongi narmad.