Esimese tegime samasuguse nagu sild ka vanal ajal oli - hobuse ja vankriga pidi taluõuest üle jõe külateele pääsema. Esimese minuaegse silla taladeks said jämeda kuuse ümarpalgid, 11 meetrit pikad, põiki peale laiad prussijupid. Isegi oma vana Žiguliga sõitsin sealt mõne korra üle ega juhtunud midagi. Ligi kümme aastat pidas vastu, kuni kevadine jääminek lammutas kõik laiali. Liiga madalale olime silla tookord ehitanud.

Järgmine sild oli jälle ümarpalkidel, aga poole kitsam, millest pääses vaid jalgsi üle. Taas jäi sild ühe kevadise suurvee ajal loodusjõudude meelevalda.

Kolmanda silla kandetaladeks said juba betoonist elektripostid, mille lohistasid liinimehed pärast liini lammutamist ise kohale. Praeguselt pildilt paistavad need peenemad betoonpostid uute talade kõrvalt ja alt välja. Parempoolne toimib kevadeti jäämurdjana. Paraku jäi ka see sild liiga madalaks ja suurvesi hakkas üle voolama.

Neljas sild sai ehitatud kolmele võimsamale ja pikemale raudbetoonist elektriliinipostile, mis õnnetus liinide uuendamise käigus purustajasse viimise asemel endale kaubelda. Sild sai piisavalt kõrge ja jääminekule pole enam jalgu jäänud.

Aeg ja niiskus hakkasid silla katteks olevaid 5x15 mõõdus prusse mädandama ja sel nädalavahetusel lammutasin sõrgkangiga kogu puidust osa maha. Poja pere tuli appi ning prusside immutamine ja tugikonstruktsioonid said enne uue katte panemist eeltööna tehtud. Ehk õnnestub alanud nädala lõpus järjekorras viiendast sillast ilma turnimata jälle jalgsi üle käima hakata. Hiljem tuleb veel lõkkeplatsil vana sillakatte jäänuseid põletama hakata. Tööpuudust pole niipea karta, rääkima peaks pigem oma jõu nappusest ja abiliste ajapuudusest.