Leili metsalood | Soe suvi soodustas üraskite levikut
Iseenesest pole hullu, sest kuuse-kooreürask jõudis oma töö soojal ajal ära teha ja puges maa sisse talvituma. Viis-kuus kahjustatud kuuske kuivavad jala peal ära, ka see pole teab-mis kahju. Rähnid ongi juba jaol käinud ja puud koorest paljaks teinud.
Kooreürask neile puudele tagasi ei tule, seal hakkavad tegutsema järgmised, surnud puude liigid.
Nüüd on omaniku asi otsustada, kas raiuda need puud maha ja kohe metsast välja vedada või jätta ootama, kuni see eraldis tulevikus lageraiesse läheb. Mina valin tõenäoliselt esimese variandi ja toome puud talvetingimusi ära kasutades kohe metsast välja.
Kust ja kuidas üraskid sellesse metsanurka ilmusid, võib vaid oletada. Üks mis kindel, on see, et sügisel seenel käies kuivamise märkidega puid seal veel polnud. Kevadise lennu puhul oleksid üraskikahjustused sügiseks nähtavale ilmunud, seepärast arvan, et üraskid lendasid neile puudele suve teises pooles. Läinud suvi oli pikalt soe ja üraskid olid valmis ka teist korda paljunema.
Üks mõte mul üraskikolde tekkimise kohta siiski mõlgub. Nimetatud puudegrupp kasvab kohas, kuhu päike hommikust kuni pärastlõunani peale paistab. Paar-kolm aastat tagasi oli samas kohas väike tuulemurd ja need kuused koristasime sealt mõningase hilinemisega ära.
Kõrval tegin 2017. aasta talvel väikeses mahus lageraiet justnimelt üraskikahjustuse ilmnemise pärast. Okas hakkas värvi muutma, koor oli veel kinni ja tüvel oli vaigujooksu märke. Tookordsed üraskipuud ei olnud otse praeguste läheduses, vaid umbes 80 meetrit eemal.
Ega jäägi muud üle, kui kevadel soojade ilmade saabudes üraskipüünis puude vahele riputada ning loota, et talveunest ärkavad üraskid valivad järgmiste kuuskede asemel hoopis feromooni lõhna levitava püünise.
