Sügis tungib peale Leili Mihkelson

Septembri lõpuks on ka pööripäev möödas ja valget aega jääb iga päevaga vähemaks. Veel jagab loodus suvel kasutamata jäänud päevasooja ja laseb inimestel sügistöid põllul ja aias lõpetada. Põldudel rohetavad taliviljaorased.

Riigimets minu koduküla põldude taga on vaikseks jäänud, suvised metsalinnud ära lennanud. Vana rongapaar teeb aegajalt kontroll-lende metsa kohal, sest need targad linnud teavad, et jahihooaeg on alanud ning küllap pudeneb jahisaagist midagi ka neile.

Eelmisel nädalal niitis kohalik jahimees oma traktoriga metsasihtidelt võsa ja kõrge rohu maha, nagu ta on seda enne põdrajahi algust varemgi teinud. Peale riigimetsa sihtide niidab mees ka minu metsas paar sihti sügiseti puhtaks. Veel mõne aasta eest suutsin sama töö ise rohukettaga käsitsi ära teha, nüüd enam mitte. Niitmine aitab rohtunud sihtide võssakasvamist ära hoida ja avardab jahipidajate vaatevälja.

Ma pole märtsikuust saadik metsas ühtki põtra enam näinud ega tea, kas ja kui palju neid jahiloomi üldse alles on. Varem oli ikka jõe koolmekohas kaldamudas põdrajälgi näha, sest jõest käidi joomas või vahel koguni end vees jahutamas. Sedagi olen näinud, kuidas põder vees külili lösutab. Tänavu aga on vaikus. Ei tea, kas on hunte liiga palju ja põtrade järelkasv murtakse maha või olid eelmiste aastate küttimismahud kõvasti ülepaisutatud.

Looduses peab valitsema tasakaal, sealhulgas inimese ja looduse omavahelistes suhetes, olgu selleks nii metsaraie kui jahipidamine