Leili metsalood | Suurvete aeg

Lumi on suuremalt jaolt ära sulanud ja väike metsajõgi ajab üle kallaste. Selline on vaatepilt tavaliselt kevadise jäämineku ajal.

Tänavune talv aga on teistsugune, sest külma pole olnud, ka jääd jões pole ja maa on sula. Külmumata maale paar-kolm päeva jutti maha sadanud paksu lumekihti jagus vaid mõneks päevaks. Sulailm ja vihm panid veed jooksma, täitsid kraavid, ojad ja jõed ning ülejääk voolas üle kallaste laiali.

Seekord ma jõe taha ei pääsenud. Olin tulnud veeseisu vaatama ega osanud ette näha, et ilma pika säärega kummikuteta sillale enam ligi ei pääse. Nii on mõnel kevadel varemgi olnud, et jõgi ajab üle kallaste ja vesi voolab mööda maad ka eespool silda.

Praegune sild on veepinnast tublisti kõrgemal, nii sai see viimati ettenägelikult ehitatud. Eelmised sillad, mille talad jäid jääminekule või suurveele ette, said korduvalt kannatada. Loodusjõudu ei tohi alahinnata ja selleks ju inimene ongi, et oma vigadest õppida.

Kui ilmateadet uskuda, siis püsivat külma enam ei tule, sademeid aga küll. Seega ootab meid ees märg maa ja rohkelt vett jõgedes ja kraavides. See aga tähendab, et pehme pinnasega tuleks metsaraie edasi lükata ja selle asemel tegelda metsa hooldamisega.