Nüüd on aeg meie kliimavööndi tegelikku palet kogeda. Oleme selliste ilmadega ju harjunud ning välja minnes paneme taas joped selga ja kummikud jalga.

Kas tugev vihm ka tüütuid põdrakärbseid vähemaks võttis, selgub siis, kui uuesti lõikuri selga panen ja võsatöid tegema asun. Ja tööd on minusuguse eide jaoks veel hirmutavalt palju, liiga palju.

Kui vahepeal, paar-kolm nädalat tagasi, käis ühel päeval mul tihedat haavavõsa lõikamas kogenud võsamees, siis kolm aastat tagasi istutatud kuusetaimede ümbert lepa- ja toomingavõsa lõikusega üritan seekord veel ise hakkama saada. Tõenäoliselt viimast korda, sest järgmiseks sügiseks peaksid kuusetaimed piisavalt kõrged olema ja võib hooldamises pausi pidada. Tulevikus, kui lehtpuid kuuskede vahele lisandub, on taas aeg noorendiku hooldust teha ja see on juba kogenud metsahooldaja töö.

Olen mitmel korral kirjutanud ja rääkinud, et enda (või oma pereliikmete) istutatud taimede hooldamine sarnaneb peres väikeste laste kasvatamise ja õpetamisega, mida ei ole õige võõrastele usaldada. Metsataimede puhul tuleks kolm esimest kasvuaastat seda samuti ise teha, siis ei saa kedagi teist süüdistada, kui nihu läks. Oma metsas tahaks ju, et kõik oleks oma käe ja mõtte järgi. Isegi siis, kui kultuurihooldust tuleb tegema vilunud metsamees, ei tea ta suures rohus või võsavitste vahel töötades, mismoodi me istutamise ajal neid taimi mulda panime, kui tihedalt, kas ridadesse või segiläbi. Mina aga tean ja kui juhtubki, et mõni istik veel rohust kõrgemaks pole jõudnud sirguda, siis leian ta enne lõiketera ette jäämist kindlasti üles. Mul pole ju kiire, ma ei teeni palgaraha, ma teen tööd oma metsas.

Noorendiku hoolduse, mis on noore metsa kasvatamise järgmine etapp, tellin väljaõppinud metsamehelt. See töö nõuab rohkem metsakasvatuslikke teadmisi, õigeid valikuid ja mis suure võsalõikuriga töötamisel samuti oluline – füüsilist jõudu.