Leili Mihkelson

Väikesel metsajõel hakkas vihmasadude järel järsku kiire ja varem kivide vahel rahulikult vulisenud vesi muudkui kihutas allavoolu. Ei mingit vulinat enam. Kiire vool haaras endaga kaasa ka kõik jõkke kukkunud puurondid ja oksad.

Iga kord kui sillale astun, peatun hetkeks, et vee liikumist vaadata. Mõnel korral, kui veab ja liikumatult seista, võib kaldaäärses vees minki või koguni saarmast askeldamas näha.

Kui septembri lõpus või oktoobris värvilised lehed jõel mingi takistuse, näiteks langenud puu taha kinni jäävad ja kogunevad, saab sellest kunstiteos, mille värve oskab ainult loodus kokku segada.

Lehesadudeni on veel veidi aega, aga samaväärset looduse loomingut, valguse mängu jõeveel, õnnestus hiljuti imetleda ja ka pildile püüda. Nüüd, kui olen seda uuesti lootnud näha, pole enam õnne olnud. Looduse vaatemängud ongi üürikesed ja inimese asi on neid märgata.