Käisin oma sünnikodu õuel heina niitmas. Käsitsi, puuriitade ümbert, kus hein on tihe ja kõrge. Ei mäletagi, et varem sellist oleks seal näinud ja nii raske pole niitmine varem ka tundunud.

Plaan on nädalavahetusel sealt kuivad küttepuud riitadest koju kuuri vedada. Laste pered lubasid appi tulla, mina lubasin eelnevalt rohu riitade ümbert maha niita. Sel aastal ei lase naabrimehe tervis põka ja käruga mulle appi tulla ning üritame maasturi ja järelkäruga paar-kolm voori oma jõududega teha.

Iga aastaga muutuvad kõik maal elamiseks vajalikud toimingud erinevatel põhjustel üha keerulisemaks, olgu nendeks siis küttepuud või aiamaa. Vanuse kerkides jääb jõudu iga aastaga vähemaks ja pean lootma laste peredele, mis aga nõuab mõningast ajastamist.

Rinnuni ulatuvat heina niites ja sagedasi hingetõmbepause tehes tundsin, et endiste aegadega võrreldes on kehajõudu oluliselt vähem, liiati kui päevane leitsak +30 kanti kisub ja elumahlad välja imeb.

Jaanijärgne hein on värske, lõhnav ja kõrge, õitsvaid taimi täis, nii et lausa patt on see maha kõdunema jätta. Aga mida muud siis teha? Loomapidajaid läheduses pole, hobused välja arvatud, aga neile tehakse heina suurematelt maatükkidelt.

Taluümbrusi niidetakse nagu golfiväljakuid paar korda nädalas, kusjuures mõne majapidamise juures on selliseid alasid suisa mitme hektari jagu. Varem tehti sealt heina või karjatati loomi, nüüd põrisevad murutraktorid, sest madal muru olevat ilus ja ohutu, pole seal puuke ega muid mutukaid. Ja lill olgu kastis või potis.

Kuna käsitsi niitmine on aega ja jõudu nõudev, siis ega ma oma lapsepõlvemaal seekord rohkem kui vaid hädapärase, teha jõudnudki. Kõik kasvama jäänu vohab ja õitseb edasi… kuni sügisel tuleb rohupurustaja ning kukutab seemne maasse järgmist kevadet ootama.