Pildil olev õunapuu aga on üpris roheliste ja mõrkjate vissidega, samas on puu ise kena võraga ja olnud metsatöid tehes alati hoitud. Kõrvalt on varemgi, aga ka sel talvel leppi küttepuudeks raiutud, kuid ikka oleme püüdnud langetuse ja veoga seda metsikult kasvama hakanud õunapuud säästa. Las ta seista seal mälestusena taluaegade karjakoplist.

Kui kõrval kuusik ja põllupoolses küljes kasvavad saared kord suuremaks saavad, eks siis on näha, kuidas õunapuu oma naabritega hakkama saab.

Veider lugu on inimese ja puude suhetega. Kõrvaltvaataja võib ju öelda, et mis kasu sul nendest metsikutest õunapuudest seal metsas siis on, et neid hoidma peaks. Võtavad hulga ruumi ja hea, kui mõne halu küttepuid saad. Hoolda pigem kuusikut, sealt saab palki, millel on ka rahaline väärtus.

Nendele asjadele mõeldes jookseb juhe kokku ja pea läheb sassi. Mida ma üldse oma metsast otsin, mida temast saada tahan?

Olen üsna palju uut metsa istutanud ja hooldanud, vahel sekka ka mõne langi raiunud, et elu-oluga edasi minna. Raha poolest rikkaks pole kordagi saanud. Mida intensiivsemaks metsavarude kasutamine läheb, seda vastumeelsemalt tahan seda oma metsas teha. Mulle suured ideed ja ettearvamatute tagajärgedega projektid ei istu.

Äkki on siin elus hoopis olulisem otsida rikkust loodusega üksmeeles elamisest ja leida rahu iseendas. Igast puust ei pea tingimata saepalki saama, mõni las kasvada niisama silmailuks. Mets ei lähe vananedes raisku, ta lihtsalt muutub. Sama juhtub ka inimese ja tema mõttemaailmaga.