Tol ajal oli see ehitis ka toetusaluste pärandkultuuriobjektide nimistus, nüüd enam mitte. Sellest hoolimata tuleb hakata katusekatet uuendama. Töö läheb peagi lahti, materjal on varutud.

Vahepealsete aastatega on paljud taluõue puud suuremaks kasvanud, kohati liigagi laiutama hakanud. Suhteliselt kiiresti kasvavad jalakad, ajavad oksad laiali ja hoiavad enda ümber niiskust. Ehitiste kõrvale nemad ei sobi. Sama käib ka saarepuude kohta, aga seda peamiselt põhjusel, et saar ajab oma juured koguni kivimüüride alla ning hakkab neid kergitama.

Tõeline iludus aga on sel taluõuel üks suur tamm. Tema kasvab keldrist parajal kaugusel ning paistab pildilt metsaonni juurest vaadatuna. Õuel on veel mitu tamme, aga teisi nii võimsa võraga pole. Sellist tamme vaadates tuleb igasuguseid mõtteid, millest olulisim on austus väärika puu vastu. Edasi liiguvad mõtted kõigile neile, kes kunagi selle tamme kõrval talus toimetasid, kindlasti ka puud vaatasid ning soovisid, et elu ka aastakümnete või koguni sadade pärast sama tamme kõrval kestaks. Vana tamm on suurepärase tervise juures ja jälgib teraselt tema ümber tegutsejaid.