Kui sünnikodu vahtra, selle ainsa teeäärse puu mahasaagimine riivas eelkõige minu mälestust lapsepõlvekodust, siis pildil paremal põllu taga kasvanud metsa pole samuti enam ammugi. Tegin õigesti, kui pildistasin omal ajal neid külamaastikke, mis endisel kujul nagunii ei taastu.

Maid kokku ostnud firmade metsad, nagu need ümbruskonnas enamasti on, jäeti pärast lageraiet looduslikule uuenemisele ja see protsess kestab aeglasemalt kui uuendus istutamise abil.

Aga külas on kasvamas õnneks juba väikseid lapsi, kes harjuvad uute maastikuvaadetega ega tea midagi ajast, mida minutaolised vanaemad või ka praeguste väikelaste kolmekümnendates isad-emad oma lapsepõlveaja mälupiltides kannavad.

Need nostalgilised meenutused hakkasid mul muutuma elavaks alles hiljuti, kui tekkis võimalus rännata ringi Maa-ameti kaardirakendusel Fotoladu. See ei ulatu küll väga kaugesse minevikku, aga õnneks siiski neisse aegadesse, mida minagi olen näinud. Just lapse mälupildid salvestuvad ajju sügavamale kui vanemas eas nähtu.

Et ei jääks kõlama ainult kurtmine metsade kadumise üle, tasub uurida vanu kaarte ning võrrelda endisi ja tänaseid maastikke. Saab selgeks, et ajal, mil maal külades elas kordades rohkem inimesi, kes harisid maad ja pidasid loomi, siis oligi metsa vähem ning põldu, heina- ja karjamaid rohkem. See kajastub veel ka 1950ndate maastikes.

Maarahva hääbumine algas küüditamise, varast ja taludest ilmajäämise ning kolhooside loomisega. Maastike muutusi tekitas lausaline maaparandus. Osa maid aga kasvas metsa. Talumajanduse kadumise järel ei jäänud kellelegi enam oma metsa, kuhu oleks võinud kasvõi küttepuid tegema minna. Riigimetsi raiuti väikses mahus, kolhoosimetsi, olenevalt paikkonnast, mõõdukalt.

Nii oligi taasiseseisvumise ja maade tagastamise ajaks meil metsa rohkem kui pärast sõda. Puidu väärtuse tõus ehk raha on viinud tänaste raiemahtudeni.