Foto: Leili Mihkelson

Nii eelmisel kui juuresoleval pildil paistva tee puhul on toimetatud parimate oskuste kohaselt. Inimtekkelised on mõlemad, olgu RMK kapitaalne killustikutee või lihtne silutud pinnasetee, ainult panustatud raha ja töö hulk on erinevad.

Ega ma polegi uurinud, kes pildil olevat pinnaseteed silumas käis ja vaevalt sel teadasaamisel erilist tähtsust ongi. Minu sõnum on näidata, kuidas pärast raietööde lõppu saab veojälgi oskuslikult siluda küll.

Oma kunagistest tööaastatest maaparanduses mäletan mõnd buldooserijuhti, kes vene „Jossiga“ suutsid sama siledaid teid või platse planeerida. Sellised masinamehed, nipimehed, olid eriti hinnas, sest kõik ei osanud.

Tänapäeval on paremad masinad ja ega ma teagi, millisega neist pildilt paistev tulemus pinnase silumisel saadi. Vaja vaid kevadtuult ja päikest, et tee lõplikult kuivaks.

On hea näha, et töökultuur metsas järjest paraneb. Ometi on inimene aegade jooksul jätnud loodusesse väga julmi jälgi. Lisaks suurtele maharaiutud metsaaladele on inimene ja tema masinad segi pööranud pinnase, umbe tallanud vanad voolukraavid ja lõhkunud metsateid. Kulub aastakümneid, kuni loodus tekitatud haavad parandab.

Viis aastat tagasi koduküla riigimetsas toimunud raied ja puidu väljaveoga lõhutud metsasihid raputasid tookord mind sedavõrd, et pärast seda jälgib silm ka mujal, milliseks jäävad metsateed pärast raietööde lõpetamist. Sellest ka need viimase aja postitused metsateede kohta.