Foto: Leili Mihkelson

Mul on metsateel kolm kohta, kus suviti rästikud päikse kätte soojendama ilmuvad. Olin valmis ka tänavuseks kokkusaamiseks.

Kui eelmisel suvel nägin sama elukat korduvalt enamvähem ühes ja samas kohas, annab see tunnistust, et jutt rästiku kindlast territooriumist peab paika. Pühapäevane kohtumine kinnitas seda
uuesti - ikka sama mustjas rästik, vaevumärgatava siksakiga seljal.

Tundub, et on talve kenasti üle elanud ja eelmise suvega võrreldes veidi suuremaks kasvanud.

Olen lugenud, et igal rästikul on oma kindel jahimaa või territoorium, mil suurust umbes 100 meetri raadiuses. Võimalik, et kusagil selle sees on tal ka talvitumispaik mõne kännu, kivihunniku või metsakõdu kuhja all.

Olen hulk aastaid tagasi näinud rästikute kevadist rännet, kui üle maantee ridamisi voorisid mitmed maod, kõik ühes suunas. Küllap nad sedaviisi talvitumispaikadest suvistele jahimaadele suundusid.

Esimesed kolm kooliaastat vantsisingi iga päev kodukülast alevisse hommikul kooli ja õhtul tagasi. Lapsena kartsin rästikuid hullupööra ja teed mööda kõndides olin pärast mitme rästiku järjestikust nägemist kogu aeg hirmul. Lapsel oli tunne, et kohe kargab mõni kuri madu tee äärest rohu seest jalga kinni.

Kui mõni külamees juhtus hobuvankriga mööda sõitma ja küüti pakkus, võtsin pakkumise rõõmuga vastu, sest nii pääsesin rästikute „mägedest“ ohutult mööda.

Eks neid mürgiseid usse jäi vanasti üksjagu rohkem ka silma kui praegu. Siis oli rohkem niitmata rohumaid, põlluäärseid kiviaedu, väikseid kruusaauke ja võsastunud karjamaid. Mürgiusse võis kohata metsmaasikaid kraavikallastel korjamas käies.

Tänapäevane maaharimine ja heinavarumine suurtel põllumassiividel on rästikute elupaiku ja jahimaid oluliseks kitsendanud ja mürkmadude elupaigad on koondunud rohketele metsaraiesmikele, kus raiejäätmed ja kännud pakuvad nii elupaiku kui jahimaid.

Ega inimenegi nüüd nii tihti kui vanasti enam rästikut kaikaga materdama hakka, sest on kuulnud, et rästik kuulub looduskaitse alla. Mõni mürkmadu satub nagunii ka toonekure või rebase kõhutäiteks, aga see on juba looduse loomuliku valiku teema.