Sealkandis kasvavad peamiselt segametsad, mis on harvendusraietega mõnel eraldisel kujundatud kaasikuteks. Kohati on ka noori haavikuid, mille kallal põdrad aegajalt pahandust tegemas käivad. Metsamassiivi teises servas on ka männi-kuuse segametsa, mis pärast läinud talvist harvendusraiet näeb sirgetüveliste mändidega päris esinduslik välja.

Eks ma käingi mõnikord riigimetsi selle pilguga vaatamas, mida kasulikku sealt metsade majandamise mõttes õppida oleks. Samas annan endale aru, et väikese pindalaga erametsa pole mõtet majandada samamoodi kui traditsioonilist riigimetsa. Erametsad on mitmekesisemad, erivanuselised ja enamasti isetekkelised, kasvama hakanud endistele heina-, karja- või põllumaadele. Puuliigidki on riigimetsaga võrreldes teistsugused. Lisaks kasele ja okaspuudele kasvab palju halli ja musta leppa, remmelgat, pärna, vahtraid, tammesid ja muid puu- või põõsaliike.

Mida aeg edasi, seda rohkem erametsi koondub suurte metsafirmade kätte ja aastakümnete pärast hakkavad tõenäoliselt ka nende valdused riigimetsade sarnaseks muutuma. Omanikul on tulu silmas pidades otstarbekas kasvatada monopuistuid korraga võimalikult suurtel pindadel ja ühevanuselistena. Möödasõitjal ilus vaadata ja pildistada küll, aga metsaelustik kannatab, muutub liigivaesemaks.

Mina nokitsen oma ebaühtlase vanusega, kireva liigilise koosseisuga ja pidevat avastamisrõõmu pakkuvas erametsas edasi ega ürita seda riigimetsa sarnaseks kujundada. Sellised mõtted siis riigimetsa kilpjalakaasikut vaadates.