Kui materiaalne pool välja jätta, siis hingeharimisega peab igaüks ikka ise tegelema. Sõbrad ja pereliikmed on olulised, kuid vahel on tingimata vaja aega üksi olemiseks, et enda soovides ja elamise mõttes selgusele jõuda.

Elu viimane pool või koguni viimane veerand ongi parim aeg endaga tegelemiseks. See on aeg, mil lapsed saavad oma eludega ise hakkama või pakuvad koguni vanematele tuge. Vananevate inimeste vajadused pole enam nii lennukad kui keskealistel või noortel ning on aega mõtelda elu väärtuse üle.

Minu silmis on jätkuvalt Eesti suurimaks väärtuseks loodus, meie metsad ja rabad, puhas õhk ja kohalik toit ning palju ruumi elamiseks. Just hõre asustus ja vaba hingamisruum on need, miks maal on parem kui linnas. Kusagil sügavas hingesopis väreleb ka linnainimesel igatsus looduse järele, sest kõigi soontes voolab jätkuvalt tilgake maarahva verd.

Kõigele sellele mõeldes pean end õnnelikuks inimeseks, et olen saanud jääda sünnist kuni loodetavasti ka elu lõpuni kodukohale truuks. Siinne loodus jagab mulle oma saladusi ja õpetab vaikust kuulama.

Kui augustiööd uuesti jahedamaks muutuvad, hakkab suvel soojenenud veega rabalaugastelt tuuleta hommikutel udu kerkima. Siis on taas aeg rabavaikusesse päevatõusu kuulama minna.

Juuresoleva foto rabajärvest tegin 1.juuni hommikul kell 5.20, kui valgus uue päeva algust kuulutas.