Sel korral valisin metsa minemiseks tavapärasele ringile vastupidise tee. Sisetunne ütles, et kui liigud vahel teistmoodi, siis ehk näed asju teise nurga alt.

Tuul lennutas lehti ja kiskus kõrgemaid kaski alasti. Üksik ronk heitles puulatvade kohal iilidega ning kolm vastutuules vaevu edasi liikuvat laululuike maandusid hiljuti koristatud viljapõllule puhkama.

Sõitsin metsateel mööda kohast, kus noores kase-haava-segametsas olin paaril korral varemgi händkakke näinud. Isegi tuulise ilmaga on selles metsatukas suhteliselt vaikne ja see sobib kakule hiirte või väiksemate lindude passimiseks. Kakkudel käib jaht peamiselt kuulmise järgi, nägemine pole esmatähtis.

Jõudsin vaevalt mõelda, et ehk ongi see päev, kui näen taas „vana halli“ jahti pidamas – ja juba see kakuke metsatukas oligi. Seekord ei paistnud oksal istuja enam noorlinnu moodi nagu eelmisel korral, see händkakk oli täiskasvanud vanalind. Selliseid kutsungi ma hellitavalt „vanadeks hallideks“.

Olen händkakkusid kohates mõelnud, et neil on vist inimestega sarnane värvide või heleda ja tumeda tajumise meel. Miks muidu valivad nad jahti pidades istumispaigaks heleda tüvega puu, näiteks kase või haava oksa, kus nad sulanduvad hästi keskkonda ja jäävad märkamatuks.

Eriline on ka kaku lend – hõljub puude vahel nagu vaim, hall ja hääletu. Ka see on röövlinnul eduka jahipidamise eeltingimuseks. Täiesti vastupidine näiteks ehmatavalt valju vurinaga lendavale metsalinnule laanepüüle, keda jahivad nii kiskjad kui röövlinnud.