Leili metsalood | Vana mees ja tema künnapuu

Sattusin sõitma üht külateed ja pöörasin sisse taluõuele, kus teadsin elavat oma ammuse töökaaslase, mõnusalt muheda mehe, keda polnud mitu aastat kohanud.

Koputasin ja ajasin peremehe jalule. Olevat natukeseks pikali visanud, et kartuli konksutamise järel selga puhata.

Need ajad jäävad rohkem kui kolmekümne aasta taha, mil kokkupuuted ühiste tuttavate ja seltskondliku tegevuse kaudu olid meil sagedased. Mäletan, et olin kunagi läbi sügava ojalohu ka üles sellele taluõuele sõitnud, aga toas polnud seni kordagi käinud.

Seekord siis koputasin ja kuulsin meest hõikavat, et astugu aga sisse, saabki mõne sõna juttu ajada, muidu ununeb kõnelemine sootuks ära. Naabrimees pidavat vahel läbi astuma, et kontrollida, kas üksi elav üleaedne veel oskab rääkida. Oskas küll ja mida kauem me vanu aegu meelde tuletasime, seda soravamalt jutt jooksis.

Seal Soomaa kaitseala piiril jõe kaldal asuv põlistalu vanade künnapuude, tammede ja väikse metsatukaga on justkui unistuste maakoht. Alles on kõik kõrvalhooned ja laut, kus pääsukesed oma poegi kasvatavad, ning jõe äärde pääsemiseks tuleb võrkaia värav lahti teha.

Lambaid, kelle pärast aed kunagi ehitati, küll enam pole, aga 80aastane peremees endise masinamehena on rohumaad väikese traktoriga kõik ise ära niitnud. Ütles, et masinas kannatab istuda küll, aga kui hein niiduki tera ummistab, tuleb üles-alla ronida ja see haigele seljale ei sobi.

Kalda all lookleb jõgi ja selle taga algab suur raba. Peremees istuvat vahel kaldal, loobib saiapuru vette ja siis on turvad kohe kohal, suud palakesi haaramas. Pidavat väga teraapiline tegevus olema sedasi kalu sööta.

Üleval kaldapealsel, kus kreegipuud magusaid valminud vilju maha poetavad, seisis üks imelik eelajalooline kivimoodustis, mille mees nooremast peast olevat jõest välja tassinud – justkui meteoriiditükike. Äkki ongi.

Enne lahkumist vaatasime üle ka vanad künnapuud ja seal jäi peremees pildile.