Pärast vanatädi surma jäi majja elama tema vanapoisist poeg Ott, kel oli ühe jala asemel puujalg ja kes sõitis ringi hobuvankri või reega, sest invaliidil polnud nõukogude korra ajal töökohustust. Oma hobune tal aga oli, kuni surmani.

Noorel tüdrukul polnud sihukese habetunud mehega, olgugi sugulasega, millestki rääkida ja nii ma sinna pärast vanatädi surma enam ei sattunud. Küll aga kadusid kolhoosi ajal ümbruskonna mehed sellesse vaiksesse metsatallu vahel maapakku, et segamatult napsu võtta, kaarte taguda ja õlut juua. Eks käis ka too kohalik metsavaht, kes pilte joonistas ja lõõtspilli mängis.

Vahel, kui külalistest isu täis sai, hakkas puujalaga Ott metsast karu välja meelitama. Tal olevat mingi eriline kutsehüüd või vile pooleldi kodustatud mesikäpa jaoks olnud. Küllap andis Ott karule ka meekärgi, sest mesilasi peeti seal seni kuni inimesed elasid. Kui karu tõesti õuele ilmus, pagesid külamehed kohe üle jõe minema ja plats oligi puhas. Mina muidugi ei tea asjast midagi, räägin siin vanadelt külameestelt ammu kuuldud juttu.

Karu ongi olnud meie maade sümboliks. Nii kohtus sama metsavaht ka nõuka-ajal karuga tollel samal metsasihil, kus 1860ndatel minu vanaisa-vanaisa karu passis ja maha lasi ja mis pärast laulu sisse pandi. Metsavaht küll karu ei lasknud, aga puu otsa oli hirmu pärast roninud küll, ise rääkis.

Tänase loo juurde lisatud joonistuse all on aastaarv 2001 koos metsavahi nimega. Sarnaseid pilte metsatöödest või vanadest majadest metsa sees jäi lahkunud metsavahist palju maha. Mõnedest olen lasknud enda jaoks ka koopiaid teha. Siinne pilt räägib talvistest metsatöödest. Tundub mullegi lapsepõlveajast tuttav, kui hobusega metsast puunotte reel koju toodi. Aga autoril on palju süngemaid metsapilte hilisemast ajast, millest ehk kunagi edaspidi.