Leili metsalood | Veed ei mahu sängi ära
Seda vetevälja vaadates tuli meelde 2005.a. jaanuaritorm, mil meri tungis linna, surus Pärnu jõe tagurpidi voolama ja põhjustas kaugemate lisajõgede kallastel üleujutusi. Lisaks veel tugev tuul, mis murdis palju puid nii metsas kui minu jõeäärsel taluasemel.
Nüüd on Sindi pais küll valla päästetud, aga sademete rohkus surub veed mitmekümne kilomeetri kaugusel väikestes jõgedes ja kraavides taas üle kallaste.
Vetevälja vaadates mõtlesin kevadistele üleujutustele, mis jääsulgude tõttu kergitasid veetaset kõrgemalegi kui praegune. Nüüd jääd pole ja vesi tormab vabalt mere poole edasi. Suve lõpus uuesti ehitatud sild on piisavalt kõrgel ja seda vesi veel ei puuduta.
Kunagi üle 20 aasta tagasi, kui esimese silla talad sai jämedatest palkidest üle jõe pandud, lammutas kevadine jääminek selle silla paari aasta pärast ära. Praegune, jalgsi üle jõe pääsemiseks mõeldud kitsas sild, mis betoontaladele toetub, on targu kõrgem ning on viimased suurveed ja jääminekud vastu pidanud.
Igas väiksemaski lohus lirtsub praegu vesi. See tähendab, et metsas saabki vaid jalgsi käia. Metsamasinatel ei tohiks praegu üldse metsa asja olla. Lisaks veel püdelad kruusateed külade ja metsade vahel, kuhu raskeid masinaid ei tohiks lasta. Maanteeamet ja vald ongi oma kruusateedele koormuspiirangu märgid üles seadnud. Elame-näeme, kas talvekülm jääbki tulemata.
