Leili metsalood | Vesine ja soe talv
Eelmine üleujutus jäi kuu aja tagusesse aega, jaanuarisse. Teine tuli enne vabariigi sünnipäeva, koos tormituulega.
Leidsin metsa äärest paar värskelt murdunud vanemat kuuske, kellest tuul oli jagu saanud ja tüve edela poolt kirde suunda maha murdnud. Pilpad ümberringi laiali.
Mitte ainult Pärnu või Haapsalu ranna-alad, millest tormi ajal palju räägiti ja kirjutati, vaid ka sisemaa jõgede ümbruse madalamad maad jäid tuule ja rohke vihma tõttu vee alla.
Kui tuulesuund ja lained on Pärnu lahelt otse jõesuudmesse, siis surutakse jõevesi maa poole tagasi. Mäletan, et samamoodi, ainult et kordades suuremas ulatuses, juhtus 2005.a. jaanuaritormi ajal, kui meri linna ja maale tungis, tuul puid murdis ja jõed üle kallaste ajasid.
Uputas ja lõhkus see torm ka minu jõeäärseid maid ja murdis suuri puid. Tänavune väike veetõus pole tolleaegsega võrreldes rääkimist väärtki.
Vabariigi aastapäeval oli ilm päikseline ja tuul raugem. Igati sobiv hetk väikse loodusretke tegemiseks. Pildile jäi tükike minu jõeäärsest metsast. Jalge ees on silmini vett täis sügav kraav, paremal jõgi ja nende vahel kaldapealne üleujutus.
Üheks kevadiseks nähtuseks ongi tavaliselt olnud suurvesi ja üleujutused. Sel aastal pole ei talve ega lund, maa on sula ja sademed on vihmana alla tulnud.
Kui vihma asemel oleks sama suur kogus lund sadanud, upuksime me veebruarikuus hangedesse ja räägiksime teist juttu. Praegu aga võime imetleda õitsvaid kevadlilli ja vaadata vee tormamist üle kallaste ajavates jõgedes. Talv, mis, tõsi küll, pole veel lõppenud, on siiani olnud teistsugune - soe ja vesine.
