Mets ja looduskaitse
Metsaomanike kokkutulekul võeti vastu Eesti Erametsaliidu pöördumine Keskkonnaministeeriumile ja Riigikogu keskkonnakomisjonile, milles kinnitati, et erametsaomanikud peavad tähtsaks loodusväärtuste kaitset ning tunnevad muret, et looduskaitse korraldus on tekitanud vastandumisi.
Arvestades, et loodusväärtused on kogu ühiskonna jaoks olulised, siis nende väärtustega seotud kulude kandmine on jäetud üksnes maaomanike õlule, siis oleks õiglane, et väärtuste hoidmisega seotud kulud jaotuksid kõigi ühiskonnaliikmete vahel solidaarselt. Teisisõnu – maa- ja metsaomanikud taotlevad piirangute õiglast kompenseerimist.
Toetan igati neid mõtteid. Kes siis veel kui mitte Erametsaliit, Eesti metsaomanike ainus esindusorganisatsioon, oleks pidanudki sellise pöördumise esitama. Lootust, et koostatud kiri ei jää tähelepanuta, annab veel see, et keskkonnaministeeriumi metsaosakonna juhatajaks on saanud Riina Matverk, keda tunneme varasemast ajast kui looduskaitsega tihedalt seotud inimest.
Looduskaitsega puutuvad kokku paljud metsaomanikud. On minulgi paar kotkapesaga metsa ja mõned kaitsealuste taimede kasvukohad. Õnneks olen veidi teadmisi kogunud ning mõistes liikide kaitse vajadust, võtan metsade majandamispiiranguid kui paratamatust. Lähtun põhimõttest, et inimese heaolu sõltub keskkonna seisundist ning oskusest loodusega üksmeeles elada.
Loomulikult tunneksin heameelt, kui minu püüdlusi vääriliselt hinnataks mitte ainult sõnades, vaid eraomandile seatud piiranguid hüvitataks ka rahaliselt.
Siiski on üks mõte mind mitmendat aastat vaevanud, millest olen ka keskkonnaametnikega rääkinud ja ühes erametsa „Metsakaja“ videos näidanud. See puudutab sihtkaitsevööndit, mis on rakendub automaatselt ümber kotkapesa ja mille suurus sõltub kotkaliigist. Minu metsas on tegemist väike-konnakotkastega ning kaitsetsoon (sihtkaitsevöönd) pesa ümber on raadiusega 100 meetrit, mis hõlmab umbes 3 ha suuruse metsaala. Mul jääb selle ringi ühte sektorisse 14 aastat tagasi istutatud 0,5 ha suurune kuusenoorendik, kus vaid ühel korral pärast istutamist sain kultuuri hooldust teha ja hiljem pole sealt enam vitsagi murdnud, sest avastasime kõrvaolevas tukas kotkapesa.
Kotkapaar saabub igal aastal aprillis ja lahkub koos üleskasvatatud pojaga lõunamaale septembris. Miks ei võiks ülejäänud poole aasta jooksul teha eespool nimetatud noorendikus (õigemini tihnikus) valgustusraiet, lõigata võsa ja anda kuuskedele kasvuvõimalus? Nii kotkas kui mets sellest ainult võidaksid.
Tean vastust: erandeid ei saa lubada. Kui minul lubataks noorendikku hooldada, siis mõni teine taotleks sihtkaitsevööndis sanitaarraie luba, järgmine tahaks juba harvendusraiet ja neljas-viies koguni lageraiet.
Millal jõuame kord sinnamaale, et metsaomanikust endast saab kõige parem looduskaitsja, teadlik ja hooliv? Kuni omanik seab majanduslikud huvid esikohale, mis on ju iseenesest loomulik, seni riiklik looduskaitse teda ei usalda. Usaldamatus aga maksab raha.
Juuresoleval pildil pole küll I kaitsekategooriasse kuuluv kotkas, vaid hiireviu, kes on madalama, III kategooria liik. Kaitset ja võimalust segamatult pesitseda vajab temagi.
