Loom vaatas mind ehmunud pilguga, kuid kohe plehku ei pannud. Kiisutasin katsetuseks ja astusin lähemale. Seda kass välja ei kannatanud, lippas minema.

Kuna silla juures seisis mu auto, siis sellega seoses tuli mul meelde aastate tagune lugu ühe teise kassiga. Tookord oli veebruarikuu, lumeta sulaaeg. Mitmel päeval järjest ootas seal puuvirna all üks teine kass, kuni kolmandal korral hüppas loom kohe, kui autoukse paotasin, sealt sisse. Enam ära ei läinud ning nii sõitsimegi koju. Minu kass Krissu ei võtnud esialgu teda kuidagi omaks, viimaks leppis. Sõpru neist aga ei saanudki, liivakastid ja toidukausid olid eraldi. Leidkass sai nimeks Murjam, oli sihuke sigrimigri värvide ja ebasümmeetriliste näolaikudega. Iseloomult ülisõbralik, samas kasutas kord juhust õuepiiridest teele minna ja jäigi auto alla. Krissu hoidis elu lõpuni oma territooriumist rangelt kinni.

Kuna olin kord varem metsas heidiklooma kohanud, siis kahtlustasin ka nüüd, et äkki keegi on kodukassi hüljanud ja metsa toonud. Seekord paistis, et tegu on väga pelgliku kassiga ning inimese abi ta ei vajanud. Teisalt aga ütleb kogemus, et kui koduloom autoga metsa tuuakse ja sinna maha jäetakse, siis järgmist autot nähes tuleb loom seda vaatama, lootes pererahvast kohata. Eks ka Murjam omal ajal nii tegi, kui oli mitu päeva metsas oodanud ja külmetanud, omasid aga ei tulnud. Nii ta siis autosse hüppas ja end minu vastu nühkides justkui anus, et võta mind sooja, vii siit ära.

Võimalik, et olen oma mõtisklusega eksiteel ning pildil olev must kass ongi poolmetsik kodukass, kes püüab looduses ise hakkama saada. Mõned loomad ei ole koduhoidjad ja käivadki mitme kilomeetri kaugusel hulkumas.