Tänane foto on pärit suvest aastal 1927, kui isapoolne suguvõsa pidas minu koduküla naabruses Rukkimurrus sealse peretütre Aino ristseid. Väike Aino on oma ema Juuli süles. Nende kõrval, väike poiss süles, on Juuli ema ehk minu vanatädi (vanaisa õde) Mari (valge rätikuga). Mari selja taga on minu vanaisa Jüri, pudel käes, suure habemega - minu sünnikodu taluperemees (sel ajal 65-aastane). Ikka keskel, rõhutamaks oma tähtsust ja teades oma väärtust.

Naispere poolelt leiab sealt minu armsa vanaema Kata, pikk ja kõhetu, juuksed alati otseseitlisse kammitud (pildil tagareas, vasakult esimene). Tol aastal oli vanaema 55-ne. Temast paremal, otseseitli ja tumedate juustega on minu vanatädi, vanaisa noorim õde Juuli, kes elas siis selles jõeäärses talukohas, millest ma siin väga palju olen kirjutanud ja kus pidevalt toimetamas käinud. Helehalli pügatud habemega mees, vanaisa ja Juuli vahel, on Juuli mees.

Pildilt leian ka oma isa Jüri, kes oli tol ajal 17-aastane. Tema paistab tagareas paremal kolmandana, lühemat kasvu, kõrge laubaga. Minu isa kõrval lõbusas tujus noor mees on minu isa kõige vanem vend onu Paul, kes aasta pärast naise kihutusel Austraaliasse läks ja seal hiljem suhkruroogu kasvatama hakkas.

Tagareas Kännu kuke pudeliga on isa vend onu August, keda ma kõige rohkem tean, sest tema jäi vanapoisiks ning elasime sõjajärgsetel aastatel kõik koos: mina, mu ema, vanaema Kata ja onu August. Ootasime ikka, millal isa sõjast koju jõuab. Ei tulnud.

Mulle meeldivad need inimesed, kes sellel pildil – nad on rõõmsad. Osadel naistel on valged põlled ees, sest küllap nemad valmistasid ristsete laua toidud. Pärast pildi tegemist istuti kindlasti pika laua taha, söödi-joodi, lauldi ja visati nalja. Suguvõsas oli palju laulumehi-naisi.

Iseseisva Eesti Wabariigi väljakuulutamisest oli siis 9 aastat möödas. Elu oli rööbastesse läinud, peredesse sündis lapsi juurde ja taluelu edenes.

Ajaloolisi fotosid tahaksin ka edaspidi vanade aegade meenutuseks kasutada.