Kirjutasin augusti lõpus kriitilises toonis RMK raie järgselt esimesest segipööratud pinnaseteest ning käisin pärast vaatamas ka järgmisi kvartalisihte, mille kaudu puitu välja veeti. Midagi rõõmustavat polnud sealgi.

14.oktoobri metsaloos tegin juttu RMK ja erametsaomanike vahelisest võimalikust koostööst ning märkisin mitmeid positiivseid kokkupuuteid oma senises praktikas. Muu hulgas mainisin ka üht eelmisel sügisel kenasti niidetud piirisihti riigimetsa ja minu maa vahel, sest oletasin, et küllap metskond lasi seal rohu ja peenvõsa maha niita. Nüüd selgus, et nii see polnud.

Kui läinud nädalal jõudsin tööjärjega sihte korrastama, nägin, et jutuks olnud piirisihti on vahepeal jälle niitmas käidud. Rõõmustasin ja tänasin mõttes tegijat. Mul võtnuks sama töö käsitsi vähemalt kaks tööpäeva. Õhtul otsustasin järele uurida, kes see heategija olla võis, et saaksin kasvõi aitäh öelda.

Enne, kui RMK metsnikule helistama hakkasin, mõtlesin igaks juhuks küsida jahimeeste käest. Enne põdrajahti nad vahel ikka raiuvad sihtidelt võsa, et nähtavus parem oleks. Kõne läks kohaliku sektsiooni esimehele. Tema teadis, et üks jahimees käis küll enne põdrajahi algust sihte niitmas, kas ka minu maal, seda ei teadnud. Võtsin järgmise kõne. Niitja masinamees oligi käes. Olevat ka eelmisel sügisel niitnud.

Nii tuligi välja, et mitte RMK, vaid hoopis jahimehed hoolitsevad, et metsasihid kõrgesse rohtu ja võssa ei kasvaks. Mulgi on põhjust rõõmustada heade suhete üle kohalike jahimeestega. RMK panustab rohkem neisse kohtadesse, kus turistid või puhkajad liiguvad, nagu matkarajad, lõkkeplatsid ja puhkemajad.


Pildil ees on jahimehe niidetud piirisiht pikkusega 390 m, paremal riigimets, vasemal minu oma. Ise olen kahelt poolt kraavivõsa lõiganud. Selja taha jääb veel 215 m pikkune lõik samast sihist, mille niitsin nädala lõpus ise käsitsi üle.